KAS VIGA KOHTUSÜSTEEMIS? Endise abilinnapea üheksaeurosest juuksuriarvest kasvas pooleteisemiljoniline ja kuus aastat kestnud kohtuprotsess. Miks nii läks, selgitab asjaosaline.

Kohus ei tunnistanud Kajar Lemberi kurikuulsat üheksaeurost juukselõikust altkäemaksuks, samuti ei leidnud kinnitust Raadi kinnistuga seotud toimingupiirangu rikkumine. Ometi mõjutas aastaid kestnud protsess nii Lemberi ärisid kui ka peret. Möödunud nädalal mõistis maakohus Tartu endise abilinnapea Kajar Lemberi (46), keda prokuratuur süüdistas suures ulatuses toimingupiirangute rikkumises ja altkäemaksu võtmises, õigeks. Protsess kestis kokku üle kuue aasta.

Kajar Lember, millised on teie emotsioonid kuus ja pool aastat kestnud kohtuprotsessi järel?

Tegelikult on kogu protsess kestnud juba kaheksa aastast, kuna uurimine algatati juba märtsis 2014, avalik menetlus on käinud maist 2016, seega on minu enda jaoks protsess tõesti kestnud kuus pool aastat. Siiski tuleb täpsustada, et see ei pruugi veel läbi olla, kuna prokuratuuril on õigus mind veel edasi kaevata.
Tunded on kahetised. Ühtepidi on kogu selle kohtuasjaga minu jaoks i-le täpi peale saanud, kuna maakohus vaatab asja sisuliselt. Kuulab tunnistajaid ja kõike muud sinna juurde kuuluvat ning selles kohtuastmes mõisteti mind õigeks. Hilisemates kohtuastmetes läheks juba rohkem dokumendipõhiseks. Aga ikka on palju parem tunne olla õigeks mõistetud kui süüdi.
Olen sedagi korduvalt öelnud, et kui lõpptulemus oleks juriidilises mõttes olnud kuidagi teistsugune, siis oleks menetluslikus mõttes tegemist absurdiga.

Mis teie jaoks selles protsessis kõige küsitavam oli?

Kasvõi seesama kaasuse pikkus on absurd. Kui mõelda, et selleks ajaks, kui mind raekojas maha joosti, oli tegelikult mind juba kaks aastat jälgitud, pealt kuulatud, kõik toimingud ja uurimine olid juba tehtud. Samas ei teadnud nad sel hetkel, kas ma olen mingisugusel kujul altkäemaksu saanud või kuidas ma peaksin seda saanud olema. Sel pressikonverentsil, kus räägiti minu niinimetatud suurtest kuritegudest (suur pressikonverents toimus päev pärast Lemberi kinnipidamist – toim), ei teadnud uurija veel isegi seda, kas uurimist puudutavad objektid asuvad mandril või Saaremaal.

Teil kui ettevõtjal oli raha, et end õiguslikult kaitsta. Paljudel, kelle protsess nii pikaks venib, seda võimalust ei ole. Mida see teie arvates meie õigussüsteemi kohta näitab?

See on väga nõrk koht meie õigussüsteemis, sest tõesti, nii on. Minu õnn on see, et olen väikeettevõtja, toimetan turismi ja mõne muu asjaga.

Teine suur õnn, mis on küll maksumaksjatele suur õnnetus, on see, et kui mind alguses püüti suure labidaga lüüa – selles kohtuasjas oli palju episoode -, siis enamik nendest episoodidest lõpetati enne ära, kui süüdistus tuli. Mul õnnestus protsessi algusfaasis kohtukuludest tagasi saada üle 60 000 euro.

Kuidas protsess tervist ja teie peret mõjutas?

Protsess on suuresti käinud pere ja laste arvelt, see on loomulikult kurb. Kurb, et protsess on kestnud minu noorema lapse elust pool. Ta on pidanud käima koolis ja lasteaias nii-öelda kurjategija lapsena. Tartu on väike linn ja lapsed on väga julmad.
Samas on mul olnud tahtmist minna lõpuni, mu jutt ei ole kuue aasta jooksul muutunud ja lõpuks see, mis on kohtuotsuses kirjas, kinnitab, et mul on olnud õigus. Ütlesin algusest peale, et ma tean, et altkäemaksu ma võtnud ei ole.
See teadmine on andnud enesekindluse protsessiga tegelemiseks. Lisaks on mul väga palju häid sõpru ja tuttavaid, tänu kellele olen ma kogu kaasuse aja püsti püsinud.
Kui kohtuasi algas, siis algul see ikka ehmatas, kuna keegi ei ole selliseks asjaks valmis.
Aga sellega õpib kuidagi elama. Olen enda kaasuse põhjal kirjutatud raamatuga seda emotsiooni endast välja visanud. Mina ise saan endaga hakkama, aga ümberringi olevatele inimestele on see asjatu kannatus.

Kuidas on võimalik süüdistavana Eestis äri edasi ajada?

Ettevõtjana oled esimesest pressikonverentsist saadik pankade jaoks punases nimekirjas, sa oled potentsiaalne mainekahju, risk. Mõne ettevõttega, mis sõltub avalikust kuvandist, nendega suhtlemisele kindlasti pani protsess korraliku põntsu. Võttis aastaid, et seis normaliseeruks.
Tahaks tagantjärele uskuda, et ka prokuratuur on sellest kaasusest õppinud, et ei minda enam kohe suuri pressikonverentse korraldama, et võetakse enne natuke aega ja mõeldakse, mida tehakse.

Kas teie kohtuasjast võib saada pretsedent?

Väga loodan. Minu võitlus on olnud sisuliselt prokuratuuriga, kes on selliste asjade algataja. Ma ühelt pool usun, et seal majas tehakse tööd tõesti hingega ja nende töö on väga oluline. Saan ju inimesena aru, kust need kahtlused pärit on.
Samas, mida rohkem on asutuses võimu, seda rohkem peaks analüüsima, miks ja kuidas tehakse. Lisaks peaks seal olema n-ö nelja silma kontroll, et kõiki asju ei otsustaks ainult üks silmapaar, kellel on süüdistatava kohta mingisugune tugev veendumus. Muidu võibki juhtuda, et üheksaeurosest juuksuriarvest saab poolteist miljonit maksma läinud protsess. Igaüks, kes sellele nüüd tagasi vaatab, saab aru, et see on ebareaalne.

Minu vastu algatatud uurimise alguses olid üleval soodustuskelmuse ja altkäemaksu kahtlustus, neid pidigi uurima, see ongi õige. Aga kui saadi aru, et kahtlustused ei pidanud vett, siis jõuti tõdemusele, et ainuke asi, mis kogu kaasusest üle jääb, ongi see õnnetu juukselõikus, pluss üks Raadiga seotud toimingupiirang. See oleks pidanud olema hetk, kus oleks pidanud selle kaasuse ära lõpetama. Aga seda kohta ei ole ja see on justiitssüsteemi üks mure ja ma väga loodan, et sellega tegeletakse.

Olete varem heitnud ette, et ei ole peale esialgset vestlust uurijaga saanud end korralikult kaitsta.

Kogu selle kuue aasta jooksul ei kohtunud prokurör minuga mitte ühtegi korda. Ta ei ole minu käest mitte ühtegi küsimust küsinud.
Kui üks väga tõsiselt ülbitsev uurija hakkas esimesel kokkusaamisel paugutama ja teatas mulle mustvalgelt, et Kajar, mis sa siin tõmbled, selle Vudila mängumaa võtan ma sult niikuinii käest ära. Ütlesin selle peale, et ma ei anna mingeid ütlusi, ning seal siis tegelikult jutt lõppes. Ainus kord, kus ma olen saanud vestelda, oli kohtus ristküsitlus. Ma tõesti ei pea seda normaalseks.
Protsessi vahepeal peaks olema mingisugune etapp, kus natukene kombata, vaadata otsa ja rääkida. Aga meil kujundatakse kogu kaasus paberil, nendesamade esimeste uurijate meeleolude pealt. Kui uurija on Riia tänava keldris võtnud seisukoha, et see vend on pätt, siis sealt hakkab protsess niimoodi käima, et isegi Tallinna suured ülemused teavad, et Tartus on üks pätt.

Prokuratuuril ei olnud kohta, kus kaasus lõpetada?

Inimese jaoks on mõnes mõttes ainuke võimalus lõpetada oportuniteediga, mida mullegi eelmisel aastal pakuti. Keeldusin sellest korruptsiooni kontekstis. Ma ei taha, et mul igal hommikul peeglisse vaadates süda pahaks läheks. Pigem jään kohtus süüdi, aga vaidleme siis lõpuni.

Kuidas teil praegu äris läheb?
Mõnes mõttes keeruliselt. Kuus aastat tagasi ma reaalselt müüsin mingeid osalusi, müüsin mõne ettevõtte, et protsessiga edasi minna. Mõnes ettevõttes mõjusin ma äripartnerina kahtlaselt või halvasti. On tulnud paljudest asjadest loobuda.
Minu kõige südamelähedasem asi on praegu Asva viikingiküla ehitamine, mida on raske äriks nimetada. See on hobi, millega tahan Saaremaale midagi tagasi anda. Järgmisel suvel võiks juba rohkem valmis olla.

Kui prokuratuur otsuse edasi kaebab, kas olete valmis end kaitsma?

Sellisel juhul ei jäeta mulle valikut, eks ma pean siis valmis olema. Kui peaks nii minema, siis läheksin kindlasti riigikohtuni välja.

On teil peale kõike seda soovi poliitikasse naasta?

Ma olen alati selle kohta öelnud, et ära iial ütle iial. Kui vaadata oma viimase kahe päeva telefonisuhtlust, siis uskuge, neid ettepanekuid on olnud n + 1 ja seinast seina. Ei saa salata, et see mõte on kuskil kuklas olemas, aga olen seda edasi lükanud.
Teisalt olen selline jonnakas, et kui täna peaks prokuratuur mingi ime läbi kaasuse edasi kaebama, näitaks see minu jaoks, et süsteem on veel rohkem katki, kui ma arvata oskasin. Ja see motiveeriks mind selle murega teisel tasandil tegelema. Ärme välistame mitte midagi.