Kajar Lemberi kriminaalmenetlus lõppes eelmisel nädalal ringkonnakohtus õigeksmõistmisega ning nüüd loeb Lember tagasivaates kokku kaotatud aastaid, rikutud mainet ja muigab ühiskonna kahepalgelisuse üle.
Kajar Lember, teie kaheksa aastat kestnud kohtuprotsess on nüüd läbi. Olete õigeks mõistetud. Aga mul vist ei tasu pakkuda, et teen teile siin kohvikus kohvi välja. See puudutaks väga hella närvi, eks?
Ma võin nüüd võllanaljana isegi seda nautida, et kui kohtun avalikus sektoris töötavate sõpradega, siis saan alati öelda, et sina mulle võid välja teha, aga mina sulle mitte.
Kaheksa aastat tagasi 24. mail, teisipäeva hommikul läks üks lipsuga mees Tartus tööle.
Jah, hakkasin hommikul kella poole üheksa paiku raekotta tööle minema ja jalutasin parasjagu trepist üles, kui mingid härrad, kuus-seitse tükki, tulid trepi peal vastu. Sisenesime koos kabinetti, kus mind teavitati, et mind kahtlustatakse milleski. Mida täpsemalt räägiti, ma ei mäleta. Olin vist ikka natuke šokis. Kui ma õigesti mäletan, siis mu kabinetist võeti kaasa üks-kaks paberit, minu telefon ja linnavalitsuse arvuti muidugi ka, aga muud midagi. Toona ma ei saanud aru, mida otsitakse, aga tagantjärele olen mõelnud, et otsitigi tõenäoliselt juuksuri kinkekaarti, sest nad vaatasid visiitkaardimappe ja selliseid asju läbi. Ma ise vaatasin seda lolli näoga pealt. Pärast pandi mind autosse ja sõitsime minu juurde koju, seal otsiti auto läbi. Selleks ajaks oli mu abikaasa juba ära viidud, sest ta oli Vudila juhatuse liige, ja tema sõidutati Vudilasse, et sealt materjale võtta.
Valvurid olid väga viisakad inimesed ja selgus, et seal on raamatuid – nõukaaegseid küll –, mida saaks lugeda.
Siis viidi mind politseijaoskonda ja küsiti, kas ma tahan ütlusi anda. Mind püüti kohe rõhuda madalamaks kui muru, suhtlus oli ebameeldivalt ülbe. Jutt oli umbes selline: „Teeme nüüd nii, et lepime kohe kõiges kokku, sest su asi on niikuinii halb, kuna meil on ju kõik tõendid olemas. Mis sa nüüd siin nalja teed, selle Vudila me võtame sul käest ära.“
Te kindlasti saite aru, et uurija käitus meelega nii, et teid n-ö lõhkuda. Oleme kõik seda filmides näinud ja raamatutest lugenud. Mis tunne oli ise sihtmärk olla?
Tunne oli ebamugav, ütleme nii. Ma olin ju ikkagi ehmunud, sest mul ei olnud isegi kuskil kuklas olnud tunnet, et selline asi võiks mulle kaela tulla.
Siis viidi teid arestimajja. Olite te varem – kasvõi pärast ülikooliajal käestläinud pidu – kongi sattunud?
Ei olnud, mitte kunagi. See oli esmakordne kogemus. Nii et kui mulle öeldi, et nad on otsustanud mind 48 tunniks kinni pidada, siis see oli ikka šokk, jah. Ma arvasin ju, et annan ütlused ära, räägime veel veidi juttu ja siis võin koju minna.
Kuidas kongis lõhnas?
Lõhnas kuse järele, kui otse ja ausalt öelda.
Pikali julgesite selle madratsi peale heita?
Ikka. Neil on mingi kilekate peal ja eks neid pestakse ka.
Ja siis te seisite seal, uks selja taga kinni ja hulk tühje tunde ees. Mida te tegite?
Esimesed tunnid olid kõige raskemad. Siis tekitasin endale rutiini, et oleks tegevust, muidu lähed hulluks. Näiteks iga teatud aja tagant kõndisin ringi, tegin kükke või kätekõverdusi. Ma pole kunagi suur suitsetaja olnud, aga seal küsisin endale paar tubakat ja jagasin need aja peale ära, ka just selleks, et oleks midagi teha. Valvurid olid väga viisakad inimesed ja selgus, et seal on raamatuid, mida saaks lugeda, nõukaaegseid küll, aga ikkagi. Sain valvuritelt kaks raamatut. Üks oli Jaapani luurajast, seda ma mäletan. Millalgi toodi mulle kahtlustus ka, paberi peal, oma 70 lehekülge. Seda lugesin ka.
Ma pean möönma, et pärast seda, kui esimene ehmatus üle oli läinud, magasin täitsa rahulikult sellel ööl. Ma ei tea, kas „rahulik“ on ikka õige sõna. Igatahes ma magasin.
Kui te meenutate esialgset kahtlustust, mis oli uurijate kahe aasta töö, siis mis seal valesti oli, et see jäi venima nagu kumm ja muutus farsiks?
Kogu algne uurimine keskendus ju peamiselt ühele ehitusettevõttele ja mina olin vaid üks selle teenuse kasutajaid. Arvan, et uurijad olid kogu paki kõikide nende kahtlustatavate kohta pannud kokku copy-paste’i meetodil, et kõik selle firmaga seotud hinnapakkumised on võltsitud. Ma möönan, et selliseid omaosaluse pettuse kaasuseid on tõesti palju, ma tean ju ka päris mitut nii-öelda külamaja, millest on saanud eramaja. Ehk alus uurimiseks oli olemas, muidugi. Aga jumala eest, mina ei ole mitte ühtegi toetust taotlenud selle mõttega, et omaosalusest end välja nikerdada, ja seda ma suutsin ju lõpuks tõendada.
Arvan, et sattusin veidi ka ametnike eufooria ohvriks. Nad vaatasid, kuidas Tallinnas joostakse Savisaart maha, ja mõtlesid, et, kutid, Lember on meie võimalus! Jälitustoimikust on ju näha, et kohus väljastas minu kohta viis jälitusluba (korraga antakse see kaheks kuuks – toim). Kaheksa kuud oli mul lausjälitamine peal. Ja viimasesse jälitusloa taotlusse kirjutas prokurör, et palun väljastada jälitusluba, sest Lemberi kuritegude kohta oleks kohtkindlaid tõendeid vaja. Ehk siis mind jälitati igaks juhuks, et midagi leida. Kolm luba kohus tühistaski.
Seega arvan, et prokuratuur läks kahtlustust kokku pannes tõenäoliselt ülbusest mütsiga lööma. Enne mind oli ju sarnane kaasus ühe teise Tartu abilinnapea, Aksel Kivi kohta. Seega arvan, et prokuratuur eeldas, et ma olen niikuinii süüdi ja lähen nendega kohe kokkuleppele. Juba see, et ma ootasin kaks aastat süüdistust, näitab puussepanekut. Ja siis ka sain alles täpsustatud kahtlustuse!
Kongis oli teil aega mõelda. Kas aimasite, kuidas kahtlustus teie elu mõjutama hakkab? Et 24. mail läks arestikambrisse poliitik, ettevõtja ja lugupeetud kogukonnaliige Kajar Lember, aga ööpäev hiljem tuleb välja…
… töötu pätt? Ei, ma ei tajunud siis selle mõju ulatust. Mul ju polnud kogemust. Jah, olin kunagi Rahvaliidus näinud Villu Reiljani asju, aga neid vaatasin ikkagi ju kõrvalt. Nii et kui küsida, kas ma olin selleks valmis, siis kindlasti mitte. Ma olin ju kolme-nelja asutuse nõukogus, olin Tartu abilinnapea, olin toona valitsuses olnud sotside aseesimees. See kõik kadus. Minu õnn, et olen kogu aeg ettevõtlusega tegelenud. Kui ma olnuks ainult ametnik ja siis üleöö töötu, oleksingi täiesti käpuli olnud. Arvan, et niisugustes kaasustes lähebki üheksa inimest kümnest kokkuleppele sellepärast, et neil ei ole elamiseks teist varianti. Aga minul õnneks oli.
Kuid ma muidugi pidin oma elus paljutki kokku tõmbama. Näiteks loobusin osalusest OÜ Motohobi firmas osalt selleks, et raha saada, aga ka selle pärast, et kuna ettevõttel oli ehituseks laenu taotlemine pooleli, siis pank andis selge indikatsiooni, et neil on sellise taustaga osanik ja see ei sobi. Nii et ma olin osalt ka sunnitud sealt lahkuma.
Kõige markantsem näide oli kaardimakseterminalidega. Mul oli ühes turismiasjas nii, et sügiseti andsime kaardimakseterminalid ära ja kevadel rentisime uuesti. Aga 2016. aasta kevadel ei tahetud mulle neid rentida, sest ma olen kahtlane isik.
Ma ei suuda seda kuidagi tõendada, aga ma väidan, et 2016. aastal oli Vudilas 10 000 klienti vähem kui sellele eelnenud aastal. Sest pigem ei minda lastega kohta, millel on mingi kahtlane lugu juures. See andis aastaid tunda kasvõi nii, et mõni laps lõi endal Vudilas näiteks jala katki ja siis tulid vanemad sõimama: teil siin omanik on kuradi pätt, toetusraha varastas ära ja nüüd on selle tõttu ohutusnõudeid ei järgita või umbes nii.
Mida te pärast kongist vabanemist tegite? Panite jope selga, sõitsite koju – ja edasi?
Mul on õnneks võitluskaaslasi, kellega oleme üle 20 aasta koos tegutsenud, ja neist on olnud mulle väga palju tuge. Sel esimesel õhtul saimegi kohe ühe sõbra juures suurema pundiga kokku. Lihtsalt lahkasime neid asju, lasime auru välja.
Ega muud ju teha olnudki? Kriminaalasja puhul oleksite pidanud lihtsalt käed rüpes istuma.
Jah, järgnenud kaks aastat olidki nagu kaos. Mul ei olnud täpset arusaama, mida nad päriselt tahavad. Sain täpsustatud kahtlustuse materjalid kätte üle kahe aasta hiljem, 2018. aasta augustis.
- aastal astusite arestikambrist välja omalaadi vaakumisse. Kahtlustus oli avalik, aga te ei saanud enda kaitseks midagi ette võtta ja nii jäi väga kauaks. Kuidas mõjutas see teie lapsi? Koolis tuli ju kindlasti jutuks, et Sonja ja Arturi isaga on mingi suur jama.
Kui mina olin veel 24. mai õhtul luku taga, siis prokuratuur saatis välja teate, et kinni peeti Kajar Lember, ja teates räägiti peamiselt altkäemaksust.
Sonja oli üheksa-aastane ja Artur 11-aastane. Sonja puhul oli lihtsam, neil oli väga kokkuhoidev klass ja tundus, et seal läks kergemalt. Aga Arturil oli koolis kaklus selle pärast, et talle tuldi ütlema: su paps on kurjategija, mis sa mulised siin.
Ma tegin mõnedki aastad sellist nalja: mulle tundub, et asi hakkab niimoodi venima, et mul lõpetab laps põhikooli enne, kui uurimine läbi saab. Aga noh, nii läkski. Tütar lõpetas eelmisel aastal põhikooli.
Kuidas te tajusite ühiskonna suhtumise muutumist? Mäletan ka ise, et kui tuli prokuratuuri teade, et Lember peeti kinni ja teda kahtlustatakse selles ja selles, siis ma mõtlesin, et ju ta süüdi on, ega prokuratuur niisama ei kahtlustaks.
Ma arvan, et 99,9% inimesi mõtles nii.
Kuidas see mõtteviis teid mõjutas? Üritustele enam ei kutsutud, hõimlase sünnipäeval istusid inimesed teist paar tooli kaugemale?
Kõige parem näide on see, kui ma mõni nädal pärast kinnipidamist sain maaomavalitsuste liidult hea töö eest hõbemärgi. Selle peale teatas üks Eesti juhtivaid ametnikke (siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort Postimehele antud intervjuus – toim) umbes nii, et mulle teenetemärgi andmine näitab kahepalgelisust, sest ühtki kahtlustust ei esitata alusetult. Seega kahtlustuse saamine oli muutunud sisuliselt süüdimõistmiseks.
Milline mulje jäi teile ülekuulamistest? Politsei kurdab sageli, kui raske on leida majanduskuritegude uurijaid. Kuidas te hindate, kas teie vastas istunud uurija oli teile võrdne vastane?
Ma ei oska teda isegi vastasena hinnata. Mul oli sel esimesel päeval üks ülekuulamine ja pärast oli vist üks kord veel.
Teid ei kuulatudki tundide kaupa üle?
Ei, ma pidasin advokaadiga nõu ja ta tõdes, et ütluste andmine on mõttetu.
Miks nii?
Sest uurijat ega tegelikult ka prokuröri, kes selle asjaga tegeles, ei huvitanud minu arvates tegelikult mitte üks gramm, milline on tõde. Neil oli oma hüpotees, nad tegelesid selle tõendamisega ja mul poleks olnud mõtet hakata puhtsüdamlikult rääkima, mida ma sellest asjast arvan.
Keskmist palka saaval inimesel on väga-väga keeruline ennast kohtus kaitsta.
Ja pärast seda, kui keeldusite ütluste andmisest, oli laias laastus kaks aastat vaikust.
Jah. Paar dokumenti vist edastati, muud ei olnud.
Miks te valisite advokaadiks just Margo Lemetti?
Erilist tutvust meil ei olnud, olime vist ühes linna asjade kaasuses kokku puutunud. Tagantjärele olen väga rahul, et tema palkasin. Ja tema, muidugi, sai kogemuse pealt aru, et kiiresti see asi ei lähe.
Kui palju teil aastate jooksul kaitsele kulus?
Arvan, et nüüdseks on see summa umbes 110 000 eurot. Lõpetatud episoodide puhul olen sellest umbes 60 000 tagasi saanud.
Ent algul pidite raha ise välja käima. Tuli kokku hoida, pere puhkusereise ära jätta, laenata?
Tuleb tunnistada jah, et viimase kaheksa aasta jooksul on väga vähe puhkamas käidud. Paar korda äkki. Muudes asjades tuli ka loomulikult kokku tõmmata, olen ka raha laenama pidanud. Aga just hiljuti keegi küsis mu käest: kas on nüüd võitjatunne? No sellele ma vastan, et kulunud on kaheksa aastat, advokaadile olen maksnud 30 000 eurot, mida tagasi ei saa, nii et ei, ei ole väga võitjatunnet.
Teil oli vähemalt võimalik kohtuvaidluseks raha kokku kraapida, nii et kui advokaat helistas ja teatas, et järgmise kuu arve tuleb nii ja nii suur, siis te ei pidanud ütlema, et ei suuda maksta.
Jah, mul oli eelkõige sotsiaalne kapital, aga ka finantsiline suutlikkus, et see protsess vastu pidada, aga suuremas pildis on see tõsine probleem. Keskmist palka saaval inimesel on väga-väga keeruline ennast kohtus kaitsta.
Osa advokaadikulusid te tagasi ei saa, sest kohtu hinnangul tegutsesite liiga vara ja kulutasite enda kaitsmisele veel siis, kui seda vaja polnud. Miks te nii tegite?
Tagantjärele tarkus on jah, et ma poleks pidanud enne süüdistuse saamist üldse midagi tegema, oleksin võinud rahulikult istuda ja oodata. Aga ma ei saanud nii. Ma elasin seda ju läbi, ma ei saanud niisama istuda. Sellises olukorras oled, ma ütleks, minimaalselt pooles ulatuses töövõimetu, sest osa mõtteid on kogu aeg protsessi juures. Mul on siiani nii, et ma ei suuda süvenenult laua taga istuda ja ühele asjale keskenduda.
Algusajal, ma ütleks, panustasin julgelt kolmandiku tööajast protsessi asjadesse. Jah, ma tegelesin sellega võib-olla liiga palju, aga raske oli ka mitte sellele mõelda.
Ent advokaadiga suhtlemine ja protsessi jaoks asjade ajamine ei täida kogu päeva. Mida te veel tegite, et oodates mitte ogaraks minna?
Vaata, kui mandri untsakad saarlasele kallale tulevad, siis ta kõigepealt ostab omale vibu ja kive ning hakkab linnust ehitama, ega ta end elusalt kätte ei anna.
Nii et Asva viikingiküla ehitamine oli ühelt poolt minu jaoks lapsepõlveunistuse täitmine ja teisalt enese tegevuses hoidmiseks. Tagantjärele olen küll mõelnud, et see oli minu jaoks teraapia.
Muide, olin Asva jaoks ka PRIA-le kirjutanud projekti, millele sain positiivse vastuse, et toetus on 150 000 eurot. Kui hakkasin seda ellu viima, siis selleks et jumala eest mitte millegagi riskida, tegin ehitaja leidmiseks kolm korda avaliku hanke. Kolmandal korral ma leidsin ehitaja, aga pakkumine oli umbes poolteist-kaks korda projektist kallim. Kirjutasin PRIA-sse, et mina ei oska vist Eestis regionaalarengut teha, nii et pean siinkohal joone alla tõmbama ja toetust ei taha. Leidsin Asvasse endale partnerid ja tegime ise.
Kaheksa aastat uurimise all, kaheksa aastat sellist elu, kus, nagu te ise ütlesite, pool sinust tegeleb kogu aeg kriminaalasjaga. Kuidas mõjus see teie ja teie abikaasa suhtele? Lõi see teie vahele kiilu?
Pigem ma ütleks, et vastupidi! Meil sai suvel täis 25 aastat kooselu ja eks meil on olnud ka elus igasuguseid aegu, aga arvan, et viimased kaheksa aastat on meil olnud ühtehoidmist kindlasti kõvasti rohkem kui mõnel muul perioodil.
Kuidas teie tervis vastu on pidanud?
Südamega on mõni mure, aga ma julgen arvata, et närvidega on kõik korras. Ent muidugi, ole sa nii kõva mees, kui oled, eks mure ikka krutib kuskil peas, see on selge. Rohkem ma olen üle elanud seda, kuidas mu lähedased kannatavad. Naine on tubli olnud või vähemalt ei näita välja. Aga mu emal, kelle jaoks ma olen ikkagi ju laps, ükskõik kui vanaks ma saan, oli väga raske. Ma väidan, et kuni selle täpsustatud kahtlustuse saamiseni oli peaaegu kaheaastane periood, kui tal tekkisid unehäired ja ta ei saanud magada.
Poliitikasse naasmise kohta ütleksin never say never, aga praegu on sel teemal vaikus.
Kaheksa aastat kahtlustatava ja süüdistatavana ei möödu ilmselt jälgi jätmata. Mis teis inimesena muutunud on?
Kindlasti on see mind muutnud. Kogu mu sõpruskond võib öelda, et ma olen lõbus anekdoodivend, aga arvan, et päris selline nagu varem ma enam ei ole, olen muutunud tõsisemaks. Olen püüdnud hakkama saada ja võib-olla ei tunnista endale, et olen kibestunud. Ja ma olen võib-olla ka õelaks muutunud. Ma olen endiselt loll sinisilmne maakas, kes usaldab inimesi, aga olen siiski oma suhtlusringkonda kokku tõmmanud. Ma olin vanasti hästi abivalmis, kasvõi Vudila on kümnete tuhandete eurodega toetanud kõikvõimalikke üritusi. Nüüd suhtun suuremalt panustamisse skeptiliselt. Ma olen küll endiselt SOS Lasteküla toetaja ja annetan vähifondile.
- aasta algul teatas PRIA, et võtab kriminaalmenetlusest oma nõude tagasi, ja samal suvel alustas sama nõudega haldusmenetluses. Kui kaugel see praegu on?
See ei ole kuskile jõudnud. Mina olen nõude vaidlustanud. Menetlust nüüd vist uuendatakse, sest oodati ühte Euroopa Liidu kohtu lahendit, kuidas selliseid asju käsitleda. Kui see menetlus nüüd edasi läheb, siis hakkame tõenäoliselt vaidlema selle üle, kas nõue on aegunud. Nõue on 2011. aastal tehtud toetuse taotluse kohta, praegu on 2024. aasta ja parimal juhul jõuaks vaidlus lõpuni ilmselt 2026. aastal.
Vähemasti kriminaalasi on nüüd lõppenud. Saate eluga edasi minna õigeksmõistetud mehena. Mida te tegema hakkate?
Ma ei oska isegi öelda. Poliitikasse naasmise kohta ütleksin never say never, aga praegu on sel teemal vaikus. Suvel tegelen turismiga edasi. Kindlasti otsin endale veel mingit väljundit, et mitte jääda väikeettevõtlusesse kinni.
Eesti mehe kõige produktiivsem periood võiks olla 40.–48. eluaasta, aga minult võeti need aastad teatud mõttes ära. Ma annan endale aru, et mina ei ole enam see, kes ise uue suure ettevõtte loob. Elu on asjaolud muutnud selliseks, et see ei ole enam võimalik.
Te olete märgistatud mees.
Jah. Minuga on sama lugu nagu selles vanas anekdoodis. Õhtul peetakse sünnipäeva, siis lähevad kõik laiali ja hommikul helistab üks pidulistest, Ants, sinna perre tagasi. Küsib: kuidas Peetril tervis ja kuidas muidu läheb? Perenaine vastab: tead, sina, Ants, ära meile enam helista, sest meil läks eile peol kuldsõrmus kaduma! Ants vastab: mina ei võtnud ju. Perenaine teatab selle peale: me teame jah, sest me leidsime pärast sõrmuse üles, aga kahtlus siiski jääb.
Lugu ilmus ajalehes Eesti Päevaleht 15.03.2024
Autor: Tuuli Jõesaar
