Head Kambja valla inimesed, head külalised!

Eesti Vabariigi aastapäev ei ole päev, kus peab rääkima väga suuri ja keerulisi sõnu. See on päev, kus tasub hetkeks peatuda ja küsida: mis on päriselt oluline?

Kõigepealt – vabadus.

Vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Me näeme seda väga selgelt Ukraina näitel. Mõne aasta eest tundus sõna otseses mõttes kaevikusõda Euroopas kui ajalooraamatu peatükk. Mingi vana ja kauge lugu, mida nägime ekraani vahendusel. Täna käib see taas päriselt. Aastal 2026. Siinsamas Euroopas…

Keegi ei uskunud? Paljud ei tahtnud uskuda, et selline asi on tänapäeval võimalik.

Aga ajalugu ei küsi, kas me usume. Ajalugu kordub tihti siis, kui me ei taha seda näha.

See illusioon, et suur sõda ei saa Euroopas enam kunagi korduda, purustati neli aastat tagasi – täpselt meie kodumaa sünnipäeval. See oli kainestav hetk kogu maailmale. Aga on siiani neid, kes ei saa aru selle hetke mõjust meie kõigi tulevikule.

Ma ei saa aru inimestest, kes ei taha mõista, et aidates teisi, aitame ka iseennast. See ei ole ainult kaastunne ega toetus. See on arusaam, et meie enda rahu ja julgeolek ei lõpe Eesti piiriga.

Vabaduse kõrval kahvatuvad kõik teised probleemid. Kui rahval ei ole vabadust, siis on kõik muu suuresti tühi-tähi. Ei ole siis tähtis maksupoliitika, teede seisukord ega see, kes kelle koduteele kivi ette veeretab või lihtsalt vaidleb, kelle mua pääl oo kraav ja kelle poolel vall.

Just seepärast peame oskama väärtustada seda rahu, milles meie täna elame. Ka siis, kui elus on raskusi. Ka siis, kui mõni probleem tundub lahendamatu.

Rahu ei ole väike asi. See on tugev vundament, mille kõrval on ka oluline teine sammas, millel püsib rahvas ja rahvus – see on haridus ja kultuur.

Kambja on pikkade haridus- ja kultuurijuurtega vald. Tänavu tähistab Kambja kool 340. sünnipäeva. Seda loetakse Eesti esimeseks talurahvakooliks. See tähendab, et juba sajandeid on siin mõistetud: haridus annab inimesele väärikuse ja rahvale püsimise jõu.

Me oleme end määratlenud Eesti koorilaulu hällina ja traditsioonid jätkuvad. Kambja kirik on suurim pühakoda Lõuna Eestis ja ka see näitab sajandite kaugust väärikust ja võimsust.

Kambja kandis on öeldud: „Kõik om hää, mis hästi tetas!“

See ei tähenda ainult hästi tehtud tööd. See tähendab vastutust. See tähendab, et me ei tee asju lohakalt ega hetkepopulaarsuse nimel, vaid nii, et neist oleks kasu ka homme.

Eesti riik on kestnud just seetõttu, et siin on väärtustatud tavalist elu – tööd, kodu, peret ja kogukonda. Mitte kõike korraga muuta, vaid teha otsuseid läbimõeldult ja vastutustundlikult. Parem sammuke kindlalt edasi kui mitu rutakat sammu vales suunas.

Kui me räägime Eestist, siis räägime me ka Kambja vallast. Eesti algab koduuksest ja külateest. Koolist, lasteaiast, kultuurimajast, ettevõtetest. Inimestest, kes siin elavad ja panustavad.

Meie vald on kasvanud ja arenenud. Siia tullakse hea meelega elama. Lisaks geograafiale on see ka usalduse märk. Aga see on ka vastutus – hoida tasakaalu arengu ja rahuliku elukeskkonna vahel. Kiirus ei ole alati voorus. Mõõdukus ja arukus on.

Meie vald on andnud Eestile palju. Siit on sirgunud kirjanikke ja mõtlejaid. Tuntud teadlasi ja kultuurikandjaid ei jõuaks kõiki ette lugedagi.

Sport on siinmail olnud alati au sees ja ka täna täname panustajaid aga olgu siin vaid välja toodud selle valdkonna sümbolina olümpiavõitja Johannes Kotkas, kelle mälestusmärk seisab uhkelt Ivaste külas ja kelle saavutused teevad meile au..  

Kodumaa sünnipäeval on paslik meenutada kindlasti vabadussõja kangelasi Julius Kuperjanovit ja  Viktor Puskarit, riigimees Karl Soonpääd, riigisekretär Arved Ruusat.

Need nimed ei ole pelgalt loetelu. Need on tõestus, et väike paik võib anda suure panuse. Kui asju tehakse hästi. Kui ikka ja jälle  „hästi tetas“.

Aga täna ei tohi me mõelda ainult minevikule. Me peame mõtlema ka sellele, milline on meie avalik ruum homme ja ka arutelukultuur. Demokraatia ei tähenda, et elu eesmärk on olla naabrist parem või päev korda läinud siis, kui vastasele sai „ära panna“. Demokraatia tähendab vastutust ja lugupidamist.

Hea kogukond ei tähenda, et kõik mõtlevad ühtemoodi. See tähendab, et ka eriarvamuste korral jäädakse väärikaks. Valjud hääled ei tee otsuseid paremaks. Kuulamine teeb.

Meie suurim roll on tegelikkuses anda järeltulevatele põlvedele mitte ainult haridus, vaid ka arusaam, et vabadus, rahu ja demokraatia ei ole iseenesestmõistetavad. Neid tuleb hoida. Iga päev.

Head Kambja inimesed,

Eesti riik ei ole midagi kauget. Riik oleme meie ise – oma tegude, otsuste ja hoiakutega. Kui hoiame kokku, kui seisame vabaduse eest, kui teeme oma tööd südamega ja vastutustundlikult, siis kestab ka Eesti.

Hoiame Eestit. Hoiame Kambjat.

Teeme oma asju ikka nii, et võiksime ka tulevikus öelda: Kõik om hää, mis hästi tetas!  Head Eesti Vabariigi aastapäeva!