Eesti kõige suurem mure pikas perspektiivis on positiivse iibe saavutamine ja kõikide riigi arengut puudutavate otsuste juures peaks läbi kumama soov, et Eesti oleks jälle suuteline ise oma rahvastikku taastoota. Samas oleme tegelikkuses jõudnud olukorda, kus emapalga eest jõuame kenasti lasteaiajärjekorda ja tuleb välja, et lisaks sellele tuleb lapsega ka arstiabi saamiseks pikalt järjekorras seista. Justnimelt sellise, lapsevanemana tõelist ängi ja viha, tekitava kogemuse võrra sain mina mõni päev tagasi rikkamaks.
Nimelt tõusis minu kolmeaastasel pojal kõrge palavik ja sellega kaasnesid ka muud haigusnähud. Kuna laps jäi kiiresti üha nõrgemaks otsustasime pöörduda arsti juurde. Perearsti juurde nädalavahetusel ei saa ja suhteliselt loogilise valikuna jõudsin Tallnna Lastehaiglasse. Registratuuris pandi andmed kirja, kraaditi ja paluti ukse taha ootama – arst ise kutsub. Seal koridoris istus 5-6 last koos oma vanematega ja vaatasin, et läheb pisut aega ning asusime ootama. Olime seal passinud juba tunni ja pojal hakkas juba hommikuse palavkualandaja mõju vaiskelt üle minema ja uuesti kraadides näitas see 38. Koridoris olevad lapsed loomulikult ei suuda nii kaua paigal püsida ja on haigustest tulenevalt veel eriti rahutud ning virilad. Nii ka Artur, kes muidu ei püsi minutitki paigal, tahtis seal pidevalt ringi vaadata, infotahvleid uudistada jne, jne. Sama oli ka teiste lastega, mõni tuli vahepeal juurde ja umbes 2 last sai ka järjekorrast tunniga minema. Vahepeal võeti eelisjärjekorras vastu ka mõned kiirabiga toodud lapsed ja üks kõhukrampides poiss ,aga aeg muudkui jooksis. Meie saabumisest haiglasse oli möödas juba pea kolm tundi , kui Arturi palavik taaskordsel mõõtmisel näitas juba üle 39 kraadi. Selle kolme tunni jooksul olid kõik koridoris olevad lapsed jõudnud omavahel suhelda. On suhteliselt kindel, et igaühel neist on erinev tõbi või viirus ning võib juhtuda, et lisaks sellele haigusele, millega laps arsti visiidile läheb ei ole ainuke, mis tal sealt väljudes küljes on. Lõpuks tuli ka meie kord ja valvearst saatis meid veel vereproove andma ning siis ootasime neid tulemusi ning saime retsepti, millega pöördusime apteeki. Kokku olin haiglas selleks, et 10 minutit arsti konsultatsiooni saada koos 39 kraadise palavikuga väikelapsega üle 3, 5 tunni. Lisaks sellele, et haige laps oli tõeliselt väsinud olin ka ise kogu maailma peale tige. Küsisin ka arstidelt ( kes tegid oma tööd väga hästi) , mis teil siin toimub? Selle peale vastati, et selle nimi on KOKKUHOID!!! Varem oli nädalavahetustel lastehaiglas kaks valvearsti, kuid nüüd on kokkuhoiupoliitika ja jäeti üks. Tallinna lastehaigla meenutas sel korral tõelist külahospidali kusagil Ukraina oblastis, kus võis analoogse olukorraga isegi leppida.
HEAD INIMESED, TULGE MÕISTUSELE! Kui me tahame oma riiki edendada ja seda, et meil sünniks rohkem lapsi ,siis selliste meetoditega, kus televiisoris naeratades räägime emapalgast ning peretoetustest, kuid samas teeme kokkuhoiupoliitikat sellistes kohtades ,siis tekib küll tunne, et tänased vastutajad võiks oma kõrgelennuliste ilukõnede asemel veidi rohkem tegeleda maapealsete asjadega!