Haapsalus toimunud haridusfoorumi lõpetanud poliitikute debatt kujunes küll suuresti esinejate monoloogideks õpetajate palga teemal, kuid siiski oli ka diskussiooni ja arutelu osalejatega.
Olen alati olnud seisukohal, et eestluse elujõu tagamiseks meie riigis on sündimuse suurendamise kõrval teine prioriteet just hariduse edendamine. Sama oluline, et lapsed sünniksid, on ka see, kelleks nad kasvavad. Praegu oleme tõesti olukorras, kus meil on puudu arstidest, erialaõpetajatest, projekteerijatest ja ka keevitajatest ning paljudest teistest ametimeestest. Pole kahtlust, et hariduskorralduses on vaja ette võtta muutusi. Kuid on ilmselge, et enne nende kavandamist tuleks omada olukorrast ülevaadet. Tõsiseltvõetavad kriteeriumid, et otsustada selle üle, milline on hea kool ja kes on hea õpetaja, kahjuks puuduvad, sest on selge, et taolisi hinnanguid saab anda vaid küllaldase ajalise mastaabiga tehtud mõõtmiste korral, kuid taolisi mõõtmisi ei tehta. Platsipuhastamise tuhinas likvideeriti omal ajal Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut ja pärast seda põhinevad arvamused koolikorralduse puudustest suuresti vaid muljetel.
Poliitikutelt oli haridusfoorumil kõige ekstravagantsem idee kindlasti Eestimaa Roheliste poolt väljapakutud munitsipaalkoolide riigistamise idee. Omavalitsused ei olevat pädevad koole haldama ja seetõttu oleks vaja seda süsteemi kiiresti muuta. Tuleb nentida, et Eestis on juba olnud pealinnast kamandatud ja parteiliselt määratud direktoritega koolisüsteem. Kas tõesti tahame neid “õndsaid” aegu tagasi? Esmapilgul võib see ju toredana tunduda – teeme õpetajatest riigiametnikud ja rahastamise kaudu justkui olekski stabiilsus tagatud.
Reaalsuses tähendaks see aga omavalitsuste pädevuse olulist kärpimist, paljude väikekoolide sulgemist ja ühte järjekordset suurt hüpet keskusest juhitava riigi poole. Tegelikkuses tuleb ka praegu õpetajate palk riigieelarvest ja kohalik omavalitsus tagab õpikeskkonna. Samuti ei ole siin mingit pistmist pädevuse probleemiga, sest järelevalvet teevad koolide ja õppekavade üle maavalitsused. Ärge laske ennast lollitada puhtast populismist, millega antakse järjekordne hoop meie laste võrdsetele võimalustele kodu lähedal koolis õppida.
Enne suurte muudatuste planeerimist tuleks arvestada, et praeguses süsteemis on palju head ja positiivset, mida ei tule läbimõtlematult lammutada, vaid mis vajab lihtsalt arendamist. Samuti on palju tarkade koolijuhtide juhitavaid häid koole, kus töötamise ja õppimisega on rahul nii õpetajad kui õpilased. Ja sellised pole mitte ainult nn eliitkoolid, vaid taolisi koole on igas maakonnas. Uute jalgrataste pideva leiutamise asemel vajaks nende koolide kogemus lihtsalt tundmaõppimist ning levitamist. Meil on hästi välja arenenud ning paljudes maakondades ilmselt optimaalseks kujunenud koolivõrk, mille purustamisel ja turukonkurentsile viimisel oleksid rasked sotsiaalsed tagajärjed. Omavalitsuste laenude ja riigi toetuste abil on viimastel aastatel silmanähtavalt hakanud paranema koolide materiaalne baas.
Kõige olulisemaks probleemiks meie koolikorralduses on siiski hariduse eesmärgipõhisus ja sisu. Asi on selles, et kogu õpetamine ja selle tulemuste hindamine on meie koolis rajatud hirmule, mitte armule. Loomulikult pole see kooli süü ning tuleneb kogu ühiskonna väärtushierarhiast, kuid just koolis tuleks seda muutma hakata. Me õpetame lapsi elama hirmus, me räägime, et ellu jäävad need, kes on kõige paremas vormis, et võidavad kõige tugevamad ja edu saavutavad kõige targemad. Ja seepärast püüavad kõik olla kõige tugevamad, targemad ja edukamad ning kardavad näida viletsamatena, kardavad kaotada. Koolisüsteem on rajatud võidujooksule uude astmesse sulandumise nimel – ühest klassist teise, põhikoolist gümnaasiumi ja sealt ülikooli. Kõik aga ei suuda ega taha selles võidujooksus osaleda, sest kõik ei saa olla parimad ja edukamad ning algabki rongilt maha pudenemine, mis tekitab hirmu ning see omakorda stressi ja vägivalda.
Kool tuleb rajada mitte teadmiste tuupimisele, vaid oskuste omandamisele ja loovuse arendamisele. Selleks tuleb aga senises nn huvitegevuses näha mitte “vaba aja veetmist” või “klassivälist tööd”, vaid koolitöö olulist koostisosa. Huvitegevust tuleb mõista kõige laiemas tähenduses – spordist ja kaunitest kunstidest kuni meisterdamise ja arvutivõistlusteni välja ning kogu see tegevus tuleb lõimida õppekavadesse ja võtta riigi finantseerimisele. Praegu määrab huvihariduse taseme ja võimalused kohaliku omavalitsuse ning lapsevanemate rahakott ning algabki hariduslik kihistumine. Siinkohal peab appi tulema riik ja tagama õpilasele võimaluse huvialaringis osalemiseks. Seal osalemine ei saa olla rikkamast perest laste privileeg, vaid kõikidele lastele tuleb tagada võrdne võimalus. Rahvaliit soovib, et riik hüvitaks igal aastal kõigile õpilastele ühe huviringi õppemaksu.
Meie seisukoht on, et üldhariduse kättesaadavuse ja koolikohustuse täitmise tagamiseks on vajalik kogu Eesti territooriumi kattev tänapäeva nõuetele vastav koolivõrk. Ning seda tuleb säilitada ja edasi arendada koostöös kohalike omavalitsustega. Kvaliteetse põhi-, kesk- ja kutsehariduse võimalikult elukohajärgse kättesaadavuse tagamine on parim regionaalpoliitika.
Meie jaoks pole kool pelgalt teadmiste andja, vaid kindlasti ka regionaal-, sotsiaal- ja kultuuripoliitika teostaja. Kui külast kaob kool, kaob sealt peagi ka elu. Ettevõtja tuleb oma investeeringuga tänapäeval ainult kohta, kus on korralik kool ja vaimne keskkond. Kool on olnud läbi aegade ka piirkonna kultuurielu keskus ja see tähendab seda, et koolide säilitamine on üks regionaalpoliitilisi prioriteete.
Paljudes maakoolides on noortele oluliselt inimlikum kasvukeskkond ja see eelis tuleb säilitada. Kui tahame, et maakoolid ei hääbuks ja sealne õppetase ei langeks, on vajalik pedagoogide palkade diferentseeritus maapiirkondade kasuks ja riik peaks võtma enda kanda huvihariduse rahastamise.
Hea kool on alati koolijuhi nägu. Pannes koolijuhid tööle tähtajalise töölepingu alusel ja andmata neile mingeidki sotsiaalseid garantiisid, oleme kaotamas pikaajaliste “koolipapade” seltskonda, kes hoidis koolimajas selle hinge ja vaimu.
Tahaks loota, et pärast märtsivalimisi ei alustata järjekordse reformiga, mille ainsaks reaalseks lõpptulemuseks on ministeeriumi kolimine uude linna või haldusreformi alustamine hariduspoliitika kaudu. Rahvaliit teeb omaltpoolt kindlasti kõik selleks, et hariduselu areneks stabiilselt edasi ja otsuste juures arvestataks kogemustega koolijuhtide ning pedagoogide arvamusega. Ainult nii on võimalik tagada Eesti haridussüsteemi stabiilne ja positiivne areng.