Ühelt poolt igati kiiduväärt, et Riigikogu on võtnud tööpuuduse luubi alla. Samas on kummaline, et arutelu kerkis tõsimeeli üles alles pärast seda, kui Rahvaliit pani ette võtta teema märtsis päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena. Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkusele pakkuda. Aga olgu nende algetega kuidas on, peaasi, et asi viimaks käsile on võetud. Jääb vaid loota, et jõutakse ka käegakatsutavate lahendusteni.
Sotsioloog Andrus Saare sõnul napib poliitikutel tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi poliitilise jõu suured lubadused on tegelikult katteta. Sotsioloog rõhutab, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon – see nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Nõustun temaga.
Raske on aga nõustuda valitsuse väidetega, et kõiges on peasüüdlane rahvusvaheline finants- ja majanduskriis. Tahaks küsida, miks ei ole kriis sama sügavalt tabanud näiteks Poolat või meie naabrit Soomet. Meie sügava eelarvekriisi põhjusi tuleb ikka otsida siseriiklikest otsustest või pigem otsustamatusest.
Eelkõige tuleb tunnistada vigu ja valearvestusi, sest riigijuhid, eesotsas peaministriga, on korduvalt pidanud oma sõnu sööma ning protsessidele on reageeritud liiga hilja. Väärib tähelepanu, et just üliliberaalset joont ajavates riikides, nagu Eesti, on kriis sügavam ja tagajärjed rängemad kui mujal.
Meie valitsus vaatas vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist. Niikaua kui Eestis ei tule pööret euroopalikule sotsiaalsele turumajandusele, püsib oht, et sama rängad kriisid ootavad meid ka edaspidi.
Erinevalt Eestist on enamik Euroopa riike rakendanud töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks kõikvõimalikke samme. Finantskriisi ilmnedes pöörati esmatähelepanu riigi rahanduse stabiliseerimisele. ELi liikmesriikides on rakendatud nii tulumaksusüsteemi üldisi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määras.
Tõsi, need meetmed on sageli kulukad ja kipuvad jääma alaliseks, millega võib seletada nende piiratud ulatust liikmesriikides. Lisaks on mõni riik vähendanud töövõtjate makstavaid sotsiaalmakseid.
Nõus, et sotsiaalseid töökohti on ka Eestisse vaja, kuid nendega ei tohi üle pingutada, muidu võime lõpuks tõepoolest jõuda puuvalvuri ametini. Peame endale aru andma, et iga investeeringu nimel tuleb tegutseda, ja siin ei ole küsimus oodatava euro tulekus või edasilükkumises.
Eesti ettevõtjal, kes saaks poole kohaga tööd pakkuda, käib inimese palkamine üle jõu, sest osalise tööajaga töötaja puhul on maksukoormus proportsioonist väljas. Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtluse alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid paraku on suund täpselt vastupidine – Eesti maksunduse jäikus seab selle arengule tõkkeid. Pigem valitseb taandareng. Need on kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
ELi suuremad liikmesriigid on peaasjalikult keskendunud majanduse toetamisele ja nõudluse taastamisele ning majanduskasvu ja tööhõive kaitsmisele. Esmalt peetakse arukaks mitmesuguste maksukärbete kaudu toetada kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu.
Teiseks suunatakse avaliku sektori planeeritavad investeeringud infrastruktuuridesse. Peetakse oluliseks toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust garantiide ja laenurahaga ning laiendatakse tööturgu paindliku tööaja ja ümberõppega.
Niisuguste meetmete kohta oleme meie valitsuselt kuulnud vaid kriitikat – kiidulaulu lauldakse meie majanduse edusammudele ja suurepärasele oskusele ise kriisist välja tulla. Tasub märkida, et Euroopa Komisjon on lisaks vajadusele kriisile kiirelt ja adekvaatselt reageerida hoiatanud liikmesriike sellise sekkumise kõrvalmõjude eest, mis võivad takistada majandust peatsele tõusule pöördumast.
Teisisõnu – koos kriisimeetmete rakendamisega soovitatakse juba kavandada neist järk-järgulise loobumise etappi.
Praegust majandusolukorda arvestades on vaja kohaldada kõikvõimalikke, kas või ajutisi, kuid jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalsesse katastroofi. Lahendused tuleb leida juba täna, sest homme on lootusetult hilja. Tööpuudust ei tohi kasutada poliitikas pildile pääsemiseks, tööpuuduse leevendamiseks peavad erakonnad tegutsema üheskoos ja oskuslikult.