Seekordseid halduskorralduslikke mõtteid ärgitas kirja panema regionaalministri järjekordne omavalitsuste liitmisplaan, mis seekord siis lähtus põhimõttest, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud! Tuleb tunnistada, et üheltpoolt on tore, et minister on lugemiseks mahti saanud, kuid teisalt eks see ettepanek rohkem Kevade konteksti ja Lesta suhu sobikski.
Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja tahtes tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.
Vaja on riigirformi, mis lähtub inimesest
Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Sõnapaar „teenuste pakkumine” on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.
Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetame seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
Tugev maakondlik tasand on Eesti riigi alus
Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.
Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal.
Inimene eelkõige
Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir vaid oluline on see, et ta saab oma eluks vajalikud teenused kätte. Ning täna tuleb see vahetu suhtlemise vajadus veel eriti välja sest majanduslikult keerulistel aegadel on oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja oma inimesi sest justnimelt inimlik hoolitsus ja suhtlemine muutuvad järjest olulisemaks.
Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Kogu selle reformi eesmärgiks ei saa Eesti suguses väikeriigis olla ainult majanduslik efektiivsus vaid siiki eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.
*arvamus avaldati ka lühendatud kujul 09.11.2010 Äripäevas