ALUSTAME PIIRISSAARE ASEMEL TOOMPEALT

Haldusreformist ja riigireformist räägitakse paariaastaste vahedega – rohkem omavalitsuste ja pisut vähem riigikogu valimiste eel. Hea, et seekord on teisiti. Enne märtsivalimisi oli riigireformi sõnum huulil nii poliitikutel kui ka ettevõtjatel. Ka pärast valimisi räägitakse rohkem riigist kui tervikust, mitte vaid omavalitsuste liitmise vajadusest.

Ma pole kunagi ühinenud lauskriitikaga praegu toimiva suhtes, sest enamikus valdades ja linnades on tehtud tänuväärset tööd. Kuid kindlasti pole põhjust ka rahuloluks.

Ettevõtjate sõnum on loogiline: rahvastik väheneb ja vananeb, ning vastavalt sellele tuleb ka riiki kohandada ehk kokku tõmmata. Alustades riigikogu liikmetest, ministeeriumitest ja lõpetades kogu valitsussektoriga. Erakondades on erinevaid arvamusi, aga teema arutamisest ning otsustest pole pääsu. Avalikust sektorist rääkides meenuvad esmalt ametnikud ja poliitikud, kuid avalik sektor on ka politsei, koolid ja haiglad. Neis tahaksime pigem, et teenus oleks järjest parem ja kõigile kättesaadav. Seega on reformivõrrandis rohkem komponente, kui pealtnäha paistab või näha tahame, kuid alguse peab see saama selgelt riigi tasandist.

Eesti on väike riik ja räägime palju kaasamisest, ometi oleme paljudes valdkondades supertsentraliseerijad. Kui võrdleme üldisi riigisektori ja omavalitsuste kulutusi, siis võiks ka kõige suurem haldusreformi trummitaguja aru saada, et altpoolt alustades ei võida sisuliselt midagi. Ei tule märkimisväärset kokkuhoidu inimeste arvus, rahasummadest pole mõtet üldse rääkida ning kvaliteedi ja kättesaadavuse juures on ka vaid küsimärgid. Edukas saab see reform olla vaid siis, kui alustada suudetakse Piirissaare asemel Toompealt.

Eestis tuleb põhimõtteliselt püüelda bürokraatia vähendamise poole ja seeläbi väheneb ka bürokraatide arv. Märksõna on selgelt usaldus, sest kui lõpeb kontrollide kontrollimise kontrollimine, siis ongi tegevust ja aruandlust vähem. Ehk hakkaks üksteist usaldama?

Rahvastiku vananedes väheneb töökäte arv ja suureneb surve sotsiaal- ja muudele teenustele – oleks nagu tõeline tupik. Ja ongi. Ega ettevõtluses niisama räägita tootlikkuse kasvu vajadusest. Ka avalikus sektoris tähendab see, et on vaja teha vähemate inimestega asju nutikamalt ja kiiremini ning mineerida dubleerimist organisatsioonide sees ja vahel.

Praegu tuleb meile palju bürokraatiat nn euronõuetest, kuid peame arvestama, et sealt tuleb ka suur osa investeeringutest. Kui mõne aja pärast investeeringutoetus väheneb, peaksime suutma ka teist poolt kokku tõmmata. 2018. aastal oleme Euroopa Liidu eesistuja. Olen kuulnud arvamusi, et selleks aastaks on vaja umbes 1000 ametnikku juurde palgata. Võib-olla peaks hoopis püüdma selle praeguse ametnike armeega ära korraldada ja pärast oleks paljudel pädevust uuteks väljakutseteks era- või eurosektoris?

Suur küsimus on kindlasti, kes vastutab riigireformi eest. Valitsuse struktuuris on suudetud vähemalt paberil see roll rahandusministeeriumist teise ministri töökohustustesse kirjutada. Kindlasti on see lootustandvam kui senini, kuigi taas oleme olukorras, kus selleks et kokkutõmbamist alustada, tuleb selle funktsiooni täitmiseks taas midagi juurde luua.

Tahaks väga loota, et suur riigireformi plaan pole seekord omavalitsuste kärpimine, vaid siiski riigi parem toimimine igal tasandil ja seekord alustatakse bürokraatimasina tõhusamaks muutmist ülalt alla, mitte vastupidi.

Artikkel ilmus 14.04.2015 ajalehes Postimees