ANSIP LÕIKAB VALUSALT NÄPPU

Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: “Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast.” Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist – järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu “Nukitsamehe” metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks – saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem – aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.