Nüüdseks on juba mitmel rindel võetud sõna Rail Balticu arengute teemal, ja seda mitte ainult Eesti meediaruumis.Samasuguseid emotsioone on see teema kaasa toonud ka meie naabrite juures ning selliste suurte projektide puhul on see ka loomulik. Mind ajendas sõna sekka ütlema tõik, et Rail Balticu Eesti trassi valiku vastu on häält tõstnud inimesed valitsuse mõlemast koalitsioonierakonnast, arvamusliidrid ja ka inimesed, kelle elukorraldus muutub peale uue teekoridori ehitust totaalselt. Tekib küsimus, kes siis peale projektiga otseselt tegelejate üldse praeguse lahenduse poolt on.

Arutada veel kuhjaga

Nende arutelude taustal on selge, et praegune lahendus on kaugel ideaalist. Vahepeal on Lõuna-Eesti oma suu kinni hoidnud, arvates, et see rong on juba läinud, nüüd tundub aga, et Pärnu-suunalised põhjendused ei ole ikka nii vettpidavad, kui paistis alguses.Rail Baltic on Eestile selgelt sajandi projekt ja ma ei taha kuidagi oma arvamusega suunata mõtlemist, et seda investeeringut Eestisse ei tehtaks, kuid kindlasti on siin põhjust üheksa korda mõõta ja alles siis lõigata. Väide, et seda on juba tehtud, ei päde enam kuidagi.

Asjasse puutuvad tegelased raiuvad kui ühest suust, et kõik on õige ning plaanid selged ja valik parim. Arvan siiski, et kui see nii oleks, siis poleks Tartu teekoridori pooldajatelt nii palju sõnavõtte ning siis ei oleks praegu ka kavandatud trassile jäävate inimeste ja omavalitsuste vastuseisu.Kindlasti on selles kõiges ka palju emotsioone, kuid on selge, et arutada ja seletada on siin veel kuhjaga. Meil peaks ka niipalju julgust olema, et uute asjaolude ja argumentide selgumisel oleme valmis kaheldavaid otsuseid vajaduse korral muutma, mitte tuimalt vales suunas edasi rühkima.

Kui rikkad me oleme?

Kes ei tahaks kiire reisirongiga sõita ühest pealinnast teise, kuid kas see ikka on selle raudteeliini peamine uba? Vaadates raudteel toimuvat saab tõdeda, et suuresti räägime siiski kaubavedudest ning planeeritud reisijatevedu on siiski teisejärguline. Kui vaadata trassi pikkust vahemaal Berliin-Tallinn, ja seda peale reisijate ka kaubaveo kontekstis, tuleb tõdeda, et lühema trassi argument kaob. Mõju veose hinnale ja transpordi ajale on pehmelt öeldes pisike ning mõjud sellele on peidus pigem meie naabrite pinnal, mitte Eestis. Lätlased ja leedukad on selja sirgu löönud ja räägivad ka kohalikust raudteevõrgust, mis annaksid suurele investeeringule veidi regionaalpoliitilist mõõdetki.

Meie aga lähtume vaikivalt vaid sellest, kuidas saaks pisut lühema teekoridori ehk kiirema ühenduse, ega taha hinnata seda poolt, mida see toob kaasa inimestele, ettevõtlusele ja keskkonnale, ning seda mõjuga kahes Eestimaa servas. Minu juhtmõtteks on siinkohal see, et meil on arvestamata, kui suur on see majanduslik tulu, mis kaasneks Lõuna- ja Põhja-Eesti kiirema sidumisega ehk siis: mida Eesti tervikuna võidaks, kui investeering tehtaks siiski olemasoleva raudtee arendusse?

Mis on selle kulu kogu ühiskonnale, kui praeguse Tartu-Tallinna raudtee rekonstrueerimine lükkub adumatusse tulevikku? Lootes sõita Tartust pealinna 160 km tunnis tundub selles valguses utoopia, sest ei suuda näha, mille eest need ümberehitused tehakse ehk see unistus langeb praeguse Rail Balticu valiku juures tõenäoliselt üldse ära või lükkub väga kaugesse tulevikku. Kokkuvõttes ei suudeta investeerida reisiliikluse uuele tasemele viimiseks ja ka kaubavedude osa väheneb.

Regionaalne mõõde

Vastupidi lõunanaabrite sisepoliitilistele eesmärkidele oleme meie võtnud suuna oma Lõuna-Eesti mahajätmisele ehk taotleme rahastamist uuele objektile, mis jätab veelgi suurema vaeslapse rolli objekti, mis on juba olemas ja ühendab lisaks kõigele muule ka Eesti kaht suurimat linna. Uskuge, et kui ma suudaks näha, et sellest uuest raudteest oleks Pärnule ja tema tagamaale vähimalgi määral kasu, siis ma mõtleks võibolla teisiti. Paraku tundub, et seal ei juhtu peale valdade ja kodude poolitamise suuresti midagi ja Lõuna-Eesti imeb ka veel lisaks näppu.

Ehk kui lühema raudtee rajamise tulemiks on pärnakatele rongivile ja lõhutud loodus ning tartlastele veelgi halvem rongiliiklus, siis sellel on ka oma summaarne hind, millest me aga ei taha rääkida. Peale selle ei saa me mööda vaadata faktist, et pärast Euroopa toel tehtud investeeringuid on meil endil vaja seda teekoridori üleval pidada. Ehk pikemas perspektiivis on õhus küsimus: kas ikka on mõistlik ja kas me suudame üleval pidada kahte Eestit läbivat suurt raudteekoridori?

Ehk on arukas siiski veel kord mõõta ning kaaluda varianti suunata ressurss koridori, mis juba on olemas ja mis vajab ka investeeringuid nagu õhku. Aeg muutub ja loodame, et meie suudame ka ajas tunnistada võimalikke vigu ega karda otsuseid muuta, sest tuimalt mingit seletamatut oma asja ajades oleme jõudnud absurdi, kus rajame raudteed sinna, kuhu seda inimesed ei taha, ja jätame investeeringu tegemata sinna, kuhu seda soovitakse.

Allikas: Tartu Postimees, 19.12.2013