Kõlab nagu oleks seda fraasi juba kusagilt kuulnud ja võibolla isegi mitu korda. Üle kuu aja kestnud sõda Euroopas on toonud ka selle sõnumi taas kõrgete poliitikute huulile, kuid ikka ja jälle tekib küsimus, kas me mõtleme neid sõnu ikka tõsiselt ?
“Minu arvates on Putin kurjategija, kes peab istuma vangis. Või kui ta on hulluks läinud, siis hullumajas.“ Nii arvas Eestis elav kirjanik Oleg Samarodni kohe peale sõjauudiste jõudmist meie teadvusesse. Ma olen temaga väga nõus. Kui see, mis hetkel Ukrainas toimub, pole sōjakuritegu ja genotsiid – siis küsiks, mis asi see on ?
Nendest lausetest on nüüd juba möödas enam kui kuu ja väga palju on maailmas muutunud. Viimastel päevadel piltidele ja videotele jõudnud õud ei jäta loodetavasti kellelgi vaidlustada, et reaalselt on hetkel vaja ukrainlastele lisaks moraalsele toele veel relvi ja sõjamoona. Täna, nüüd ja kohe! Homme on vōibolla juba hilja, sest eurovisioonilt kõrvale jäämine ja erinevate sanktsioonide rakendamine on küll ka üliolulised liigutused, kuid tõelise toeta laskemoona ja rasketehnikasse, on seda ikka liiga vähe. Eesti on olnud toetava riigina tubli ja usun, et oleme seda ka edaspidi ning jõudu ja meelekindluist meile selleks.
Samas tahaks ikka juba väga selgelt küsida, et mis eristab hetkel venelaste sõjapealikku Bin Ladenist vōi Saddam Husseinist ? Neile sai vaba maailma delegatsioon järgi saadetud, polnud mingit probleemi ega pikka kooskõlastusringi… miks sellele tüübile ei saa ? Läbirääkimised on ka vajalikud, kuid ka see peaks olema inimestele kohale jõudnud, et kui Ukraina paneb relvad maha, siis pole enam Ukrainat ja varsti ka meid aga kui Venemaa paneb relvad maha, siis lõpeb sõda. Ehk selle haige sõja saab lõpetada vaid vene rahvas või Putini lähiring, kes seda aga teha ei taha, kuna miski ei ühenda inimesi rohkem, kui ühised kuriteod.
Kahjuks lōppeb see sõda ainult ühtemoodi ja ma ei tea kui palju saab ukrainlasi selleks hukka ja kaua see aega võtab, kuid see lōpp tuleb, sest nad peavad vastu. Neil ei ole muud varianti ja meil ei ole muud varianti. Ukraina toetamiseks tuleb teha kõik ja kasutada kōike, mis vähegi vōimalik. Nemad täna seal surevad ka selle eest, et ûks genotsiidi korraldav türann ei astuks sammugi edasi! Kui sealt see piir käriseb, siis on päris selge, et makstav hind on oluliselt kõrgem!
Tänased Ukraina kaitsjad on kogu vaba maailma kaitsjad ja vaba maailm peab neile täna appi minema, kui tahetakse ka homme vaba maailm olla! Eesti, koos teiste Euroopa riikidega, peab tegema kõik selleks, et majutada ja vastu vōtta siia saabuvad sõjapõgenikud! Ja ma mōtlen seda tōsiselt. Eesti on väike maa ja see ei ole kummist, aga teha täna siia saabuvate inimeste teemal sisepoliitilistest eesmärkidest kantud avaldusi, on ikka liig. Kui meil on korralduslikke probleeme, siis tegeleme nende lahendamisega, sest päris inimestele on päris lahendusi vaja.
Tulebki arvestada sellega, et suur hulk neist inimestest on põgenikud, kes tahavad esimesel võimalusel minna koju tagasi. Täpselt niikaua, kui saame igati toetada ja aidata, on see sõda tegelikult meie jaoks kaugel. Vähemalt füüsiliselt. Sel hetkel, kui Ukrainas peaks minema teisiti, on see sōda varsti meie kodus ning uskuge, et siis ei ole majutustingimuste pakkumise bürokraatia ja sõjapõgenike vastuvõtu võimekus, enam üldse probleemid, millest keegi rääkida tahab .
Vaadates näiteks suure naabri välisministrit, tuleb ikka õõvastus peale. Mitte, et seal midagi uut oleks, aga ikka ja jälle üllatud, millise kala näoga saab valetada ja ajada must-valgete tõestusmaterjalide kõrval ikka oma teooriat sellest, et nemad küll lapsi ei tapa ja naisi ei vägista. Ma arvan, et need “üllatused” alles tulevad, kui venelaste teele jäänud külasid tasapisi ukrainlaste poolt taas üle vōetakse. Arvan kahjuks, et see pilt saab olema väga karm. Miks keegi arvab, et Eestis oleks teisiti, kui sellel hullusel lastakse vohada?
Oleme aastaid käinud perega ja ka paljude sōpradega Sumõ oblastisse jäävas pisikeses külas, mis jäi oblastikeskusesse suunduvatele okupantidele teele ja kus elab või elas hulk meie suvesõpru. Väsinud aga väga tore koht oma järvekese ja külakeskusega, kus aastakümneid tagasi oli suur suhkrutehas, mille sulgemise järel sisuliselt kogu noorem generatsioon liikus ümberkaudsetesse linnadesse.
Sealsete inimestega pole pommitamise algusest saadik olnud mingit kontakti aga kohtudes pōgenikuga, kes oli sealtkandist pârit ja tema kirjeldus olukorrast sealsetes asulates ei vaja kommentaare, vähemalt neile mitte, kes on näinud pilte ühest Kiievile lähemal asuvast eeslinnast… Karta oli, et ainuüksi asukoha pärast on seal olukord samuti halvemast halvem.
Aga siiski suheldes sõjakeerises olevate lihtsate inimestega, tekib selline jõuetu viha vōi äng. Ja siis ma ikka mōtlen taas meie kohalike tegelaste peale, kes arvavad, et hetkel on kuskil pōgenike abistamisel piirid ja nende siia saabumisel on oht meie oma riigile… Siis tahaks jälle koputada kellegile kuskile, sest kui ikka täna aru ei saada, et putinistide Eestist eemal hoidmiseks on täna ainult üks tee – toetada ukrainlasi nii seal, kui ka siin. Niikaua, kui meil jōudu on.
Sest kui meil seda jōudu ka ei ole, siis polegi ju tegelikkuses meil midagi … Täna kaitstakse ikka meie ja Euroopa vabadusi ainult ukrainlaste eludega ja uskuge, et metalli ja püssirohu sinna saatmine ja inimestega siin tegelemine, on kordades odavam, kui Z tähistusega metalli siia veeremine ja oma inimeste matmine. Mulle ikka veel tundub, et mõned ei saa vōi ei anna endale aru, mida reaalselt korraldab meie suur naaber, meist vaid mōnetuhande kilomeetri kaugusel …
*arvamuslugu ilmus erinevates kanalites märts/aprill 2022
