Stabiilne toimimine siin ilmas, ei ole kahjuks midagi iseenesest mõistetavat. Kes enne aru ei saanud, võiks ka vähemalt alates veebruarist selgelt mõista, et nii ongi. Isegi, kui vahepeal on tundunud, et majanduskasv ja ka maksumaksjate poolt toetatud istekohad on igavesed. No ei ole nii ja ikka väga habras ning paljudest muutujatest sõltuv on olukord tegelikkuses.

Piisab vaid elektrihinna tõusust või varustuskindluse puudumisest ja kõik on tagurpidi. Varustuskindlusega on meil õnneks suhteliselt hästi ja tegelikkuses suudame ka toota rohkem, kui ise vajame, aga selle nn turupõhise hinnastamise juures on ikka mitu aga ja küsimärki.

Mis on ettevõtjal või ka tavatarbijal sellest kasu, kui üks minister soovitab aknaid tihendada ja teine ütleb, et peame ootama Euroopast otsuseid, et ühiselt energiaturu probleemid lahendada. Need mõlemad on väärt ettepanekud, kuid ei aita kuidagi inimestel juba laekuvaid arveid maksta ja vähendada hirme saabuva talveperioodi ees. Ehk kas me tõesti midagi ise teha ei saa ja pire kiiremini, kui ikka mõtleme ja vaatame ja siis jäĺle vaatame ja mõtleme? Ning juba täna oleme olukorras, kus rakendatav kompensiatsiooniskeem eraisikutele, on jäämas reaalnumbritele jalgu juba enne selle kehtestamist aga universaalteenuse tekkimine mõistliku hinnaga võiks see mure laheneda. Aga me ei saa kuidagi ignoreeria ettevõtjate muresid, paljud on kokku hoidmas, ümber ehitamas aga ikka on tunne, et saabuv pauk on ikka mõnes sektoris nii suur, et sellest ei tuldagi enam välja.

Ma saaks tõesti aru, kui see mure oleks turupõhine. Ongi nõudlus ja pakkumine ning sellest sõltub hind ja siis ongi vaja jõuga kohaneda ja pole mõtet riigile otsa vaadata, aga sellel nõndanimetatud elektribörsil, on ikka turupõhise börsiga suhteliselt vähe seoseid ning kui me bürokraatia ja administreerimisega oskasime teha süsteemi segaseks ning kandiliseks, siis saame süsteemi teha nendesamade otsustega ka lihtsamaks ja tervemõistuslikumaks.

See tõdemus pole mingi jalgratta leiutamine . Näiteks Raivo Vare ütles selle aasta juunis, et midagi peab kiiresti ette võtma ning üks mudel oleks hinnalae kehtestamine. Ei tea, kas tänaseks on kiire möödas, sest sisus pole ju juhtunud mitte midagi? Miks siis meie seda teha ei saa, kui sellesamas majandusruumis tegutsevad riigid saavad?

Kõrged hinnad ei ole tekkinud turupõhiselt, vaid need on tekkinud regulatsioonidest. Ei ole kuskil vähenenud tootmine kümme korda ega ole ka tootmise omahind kallinenud kümneid kordi. Ehk mure on ikka kusagil mujal. See, et mingi loogika, kus kõrgema hinnaga turule siseneja määrab hinna, on sisuliselt sama hea, kui riigihangetel peaks eelistama kõige kõrgema hinnaga pakkujat. Miks me siis ei tee seda? Sest see on jabur ja ebamõistlik ja ei ole siin elektrivallas ka midagi teisiti.

Ehk aeg on teha kiired otsused ja panna paika mõistlik hinnalagi tootjatele ning ainult nii jätame ellu nii oma inimesed kui ka majanduse. Ja teenivad ka teised elektritootjad koos riigiettevõttega piisavalt ja jääb üle ka, kui lagi on õigel kõrgusel.

Vaadates tagasi, siis veelgi varem, ehk juba enne okupantide alustatud sõda Ukrainas, ütles Indrel Neivelt midagi sellist, et ta ei saa aru, miks elektriturul toimuvat nimetatakse turumajanduseks. Ja see, et sellest aru ei saada, ei tule kindlasti sellepärast, et ta aru ei saa, vaid ikka sellepärast, et elektribörs ei allu normaalsetele majandusloogikatele. Jah, ise olime ka õndsas unes ja kui hind oli madal, siis tundus see tore süsteem aga oleks tulnud neid ohte ikkagi näha laiemalt, sest tõenäoliselt oleksime samas seisus ka ilma sõjategevuseta Euroopas, mis on seda muret veelgi võimendanud. Meil mitmed riigile kuuluvad majad täis kõivõimelikke analüütikuid ja eksperte, aga ikka oleme seal kus me oleme. Ei mäleta küll, et sellist stsenaariumit oleks keegi suutnud sellisel kujul ette ennustada.

Hinnalae koos mingi kasutatava tarbimislimiidiga saaks tõenäoliselt ka selle “börsi” reeglite järgi paika panna ja raha selleks on ju ka meil endal olemas , sest sisuliselt on tegemist ümberjagamisega. Ja vajadusel tulebki süsteemi vastavalt muuta, sest ei ole ainult tootjate õigustatud ootus, vaid on ka tarbijate õigustatud ootused.

Normaalses majandusloogikas ongi 2 põhilist osapoolt ja kui see suhe mingite kõrvaliste rugulaatorite toel ei toimi, siis on vaja muuta mitte ostjaid ja müüjaid vaid regulatsioone. Kui on kriis siis tulebki pingutada, aga me ei saa rääkida üllastest ja kaugetest eesmärkidest versus oma inimeste ja ettevõtete hakkamsaamine palgapäevast palgapäevani või maksupäevast maksupäevani. Jah, pikk ja ilus plaan on ka oluline, aga kui lühikese plaani järgi inimesed pikani vastu ei pea, siis tuleb ka seda pikka pisut ümber vaadata, kasvõi ajutiselt aga jutt, et 10 aast apärast on kõik tore ja ilus, ei ole maksevahend AD septembris 2022.

Tänane olukord elektrihinnaga toob kaasa ikka väga olulise ressursside ümberjagamise ja paraku ikka jäävad vaesed hüppega vaesemaks, sest nende igapäeva rahakotist moodustab energia kulu juba nii suure osa, et millegile muule ei jäägi ja see võimendub, kuna seesma elekter paneb ju hinnad hüppama ka kõikidel esmavajalikel kaupadel.

Ehk ikka väga karm, kui me enda seatud reegleid muuta ei taha, ning ikka loodame, et küll läheb see hullus mööda . No tundub, et vähemalt lähemal ajal ei lähe ja veelkord – see elektrihinna tõus pole ju nö loomulik ja turumajanduse loogikatest tulenev. Ehk selle vastu tuleb ka tegutseda poliitilist otsustega, et regulatsioone ja ka CO2 kvoodisüsteeme muuta. Pole teist varianti. Kui bürokraatia leiutas süsteemi eesmärgistatud maksustamiseks ja nn börsi tekitamiseks, siis peab ka bürokraatlike vahenditega seda süsteemi muutma. Turg ei saa seal panna asju ise paika, kus tegelikku turuolukorda pole. Poliitilisi otsuseid ja otsustusjulgust on vaja.

*arvamuslugu ilmus EPL/Delfis 17.09.2022