HIIDORAVA TALVEMUINASJUTT

Kui lugesin veebruarikuu esimesel päeval ühe vapra oravapoisi arusaamisi maaelust ja tema selgitusi, kuidas elu maal muutub järjest paremaks, arvasin esimese hooga, et olen talveunne jäänud ja tegemist on 1. aprilli lehega. Kalendrisse vaadates veendusin, et tegu on ikka külma ja karge talvekuuga ning hiidorava mõjuvõim on oma töö teinud ka tema pesakonna mõttemaailmas.

Ma tõesti ei suuda mõista, miks üks rahvaesindaja harrastab nii kõrgelennulist demagoogiat. Kui ikka on seisukohad, et maaelu korralduses asendab kiire internet postkontorit ja sularahaautomaati ning kõik inimesed peaksid olema õnnelikud, et töökohtade asemel on laudas lüpsirobotid, siis ega oskagi miskit tarka nende peale kosta.

Nõus saab olla sellega, et aastate jooksul on tehtud omajagu investeeringuid infrastruktuuri ja sealhulgas parandatud peamiste teede olukorda. Sealjuures tuleks ausalt tunnistada, et praegu on suureks probleemiks teede korrashoid ja seda eriti kohalike teede puhul – mustkatteta teed lagunevad jätkuvalt ning nende hooldamiseks napib raha.

Saarlased võivad tõepoolest rõõmu tunda Tallinna-Tartu maantee edenemise üle, kuid kui koduni viiv kruusatee on auklik ja mõnel talvel läbimatu, siis sellest rõõmust on vähe kasu. Väide, et enamik Eesti teedest on tolmuvabad, ei kannata kriitikat. Soovitan oravapoisil lihtsalt pealinna pesast välja hüpata ja maitsta käbisid ka Eestimaa kaugemates nurkades.

Olen ise pikalt tegelenud Eesti suurima veemajandusprojektiga ja seetõttu tean, et reovett puhastatakse üha enam keskkonnasõbralikult. Aga ka sellel teemal on teine tahk – suured investeeringud toovad tarbijatele kaasa ka vee kallinemise, millega tuleb samuti tegeleda. Mis kasu on suurtest rahapaigutustest, kui inimesed ei suuda enam teenuste eest maksta?

Praegu võib tunda heameelt vähemalt selle üle, et oravad on hakanud muretsema Eesti maaelu pärast ja tunnistavad vähemalt sõnades, et riik peab maapiirkondadest hoolima ja tegelema eri piirkondade elukvaliteedi võrdsustamisega. Olen kindlalt sama meelt, kuid tasub rõhutada, et maaelu ei saa edendada projektipõhiselt, vaid ainult kompleksselt.

Poliitikute kõige esmasem ülesanne peaks olema tugisüsteemi väljatöötamine, mis aitab maal kaasa uute töökohtade loomisele. Ja siin on riigil kanda selge roll – ta peab asuma protsessi suunama. On tore rääkida ühe suupoolega valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist, aga kui teise käega suletakse postkontoreid ja päästekomandosid, siis ei kaugene mitte ainult teenused inimestest, vaid maalt kaovad ka töökohad.

Loomulikult on uute töökohtade loomine ennekõike ettevõtjate rida. Teisalt ei ole riik seni teinud midagi selleks, et ettevõtja eelistaks uue tootmise rajamisel näiteks Saaremaad Harjumaale. Riigil on olemas teatavad hoovad, mida ilukõnede kõrval kasutusele võtta. Olgu selleks siis maksuerisuste kehtestamine maal töökohti loovatele ja ka hoidvatele ettevõtetele. Suur samm edasi oleks ka see, kui Euroopa Liidu toel tehtavate investeeringute puhul oleks maal tegutsevatele ettevõtetele omaosaluse määr 50% asemel näiteks 10% – kohe tekiks motivatsioon arendada ettevõtlust soodsamas piirkonnas.

Olen igati nõus ühe ajalehe juhtkirjaga, mis võrdles riigi praegust tegevust ettevõtte allakäiguga ja kõlas umbes nii: “Vaadates, kuidas riik sulgeb päästekomandosid ja koole, tuleb meelde firmade allakäiguspiraal – kui väheneb kasum, siis vähendatakse töötajaid, võetakse kokku turunduskulusid ja investeeringuid. See aga tähendab üldjuhul kehvemat toodet ja nii väheneb ostjate huvi kauba vastu veelgi…“

Poliitikutena peab meil olema usku paremasse homsesse, mistõttu usun, et vaatamata erinevatele arusaamadele püüame me kõik anda parima, et elu Eestis paraneks. Aga probleemidest tuleb ausalt rääkida ja mitte jutlustada hääbuvate maapiirkondade taustal partei ja valitsuse uskumatust edust kogu maa elektrifitseerimisel ja maaelu edendamisel.

* lugu ilmus 04.02.2012 Meie Maas