Eestis on mitmeid arengukavasid ja strateegilisi dokumente, mis peale valmimist jäävad riiulile tolmu koguma. Kui nende koostamine on teinekord suure tähelepanu all ja ka huvitatud osapooltel tekib tunne, et nende probleem saabki lahendatud ja asjad liiguvad, siis reaalsuses lõppeb teemaga tegelemine tihti selle „tähtsa“ dokumendi valmimisega.

Üks merendusega seotud suuri arengukavasid on ka „Eesti jäämurdmise arengukava“, mis deklareerib valdkonna muresid ja pakub ka lahendusi ning sealjuures väga konkreetset tegevuskava selle kava elluviimiseks.

Nimetatud arengukava selgitab meie ühise eesmärgina, et laevaliiklus peab kulgema sujuvalt, võimalikult efektiivselt ja stabiilselt ning seda aastaajast olenemata. Kõlab ju loogiliselt. See on mure erinevates laevandussektorites, kuid sellel on oma selge roll ka majanduse elavdamise ning seda kaupade liikumise kontekstis. Me elame kliimavööndis, kus meri kipub talvel jäätuma ja seetõttu peame ka selle murega ka tegelema.

Eesti tänane jäälõhkumise võimekus sõltub tuntud murdja „Tarmo“ töövõimest. Tarmo on küll tubli aga tema iga hakkab lähenema poolsajandile ning see on ühe suure metallist aluse jaoks ikka juba päris kõrge vanus. Teda aitavad tema töös vajadusel mõned riigi poolt renditud alused ning siiani on Eestil enam-vähem hästi läinud sest vajadusel on abi saadud. Paraku on see seotud suurte riskidega, sest meid ümbritsevates vetes kipub jäätumine olema kõikide riikide üheaegne mure ja kuna oma särk on igal riigil ikkagi kõige lähemal tuleb ette olukordi, kus jäämurdmine toppab.

Rahvusvaheliste konventsioonide ja kokkulepete kohaselt on Eesti Vabariik võtnud endale mitmeid meresõiduohutuse- ja merekeskkonnakaitsealaseid kohustusi, mille täitmine eeldab alalises valmisolekus olevate spetsiaalsete laevade olemasolu. Selgitusena on need kohustused järgmised: jäämurdmine, õlitõrje, laevateede märgistamine ja merepääste. Lisaks eelnevale peab riik tagama ka avamere avariipukseerimise ja tuletõrjevõimsuste olemasolu.

Arvan, et ei pea siinkohal meenutama mõne aasta tagust õlireostuse probleemi, kuid ka see ilmestas selgelt meie riigi võimet ja valmisolekut probleemide korral. Ja seda kahjuks mitte positiivselt. Seetõttu oli jäämurdmise arengukava vastuvõtmine väga oluline ja sama oluline oleks ka seal laiapõhjaliselt kokku lepitud tegevuste elluviimine, kuid kahjuks ei ole me suutnud riigina astuda selle täitmise suunas ühtegi tulemuslikku sammu.

Jäämurde võimekuse teema juures ei ole õige arvestada ainult vahetult asjassepuutuvaid ettevõtteid (sadamad, operaatorid, meretranspordiga oma toodangut lähetavad eksporttootjad). Teema olulisuse vaatamiseks tuleb analüüsida kogu meretranspordi kulgemisega seotud ettevõtete ahelat.

Seega ei ole jäämurdeküsimuse lahendamine oluline ainult meresõidualuseid omavate ettevõtete normaalse tegevuse kindlustamiseks, vaid on esmajärgulise tähtsusega kogu Eesti majandusele. Lisaks puhtmajanduslikule aspektile tuleb ilmselt arvestada ka regionaalpoliitilise mõjuga, kuna erinevates Eesti piirkondades asuvad sadamad omavad selget rolli oma piirkonna arengus.

Kehtiv jäämurdmise arengukava näeb ette, et aastatel 2006-2013 suudetakse soetada Soome lahte vähemalt 2 uut jäämurdjat ning Pärnu lahte 1 jäämurdja. Ja sadamate liidu hinnangul oleks see minimaalne vajadus, mis tagaks mereliikluse toimimise, kuid reaalne tulemus on, et ikka on Tarmo meie ainus sisuline päästerõngas tavalaevadele läbimatu jää korral. Täna on aasta 2011 ja reaalselt on seis selline, et kui Euroopa Liidu vahendeid uuel eelarveperioodil ei suudeta sellesse sektorisse suunata siis lükkub meie jäämurdmise võimekus juba järgmisesse kümnendisse.

Minu meelest pole päris normaalne, kui me riigina teeme koos huvigruppide ja asjaosalistega valmis ühe sisulise ning vajadustepõhise kava, kuid me ei hakkagi teda täitma. Reaalne jäämurdmise arengukava täitmine loomulikult eeldab suuri investeeringuid, kuid kindlasti ei tohiks valitsus selle valdkonna muredest lihtsalt mööda vaadata.

Eesti Sadamate Liit ongi juba pöördunud Riigikogu poole siira murega, et riiklikult heakskiidetud dokument seisab ja on probleemi lahendamine on lükatud edasi põhjendusega, et tegeletakse rahaliste vahendite olemasolul. Majandusminister andis novembris Riigikogu ees taaskord lubaduse, et ministeerium koos teiste asjaosaliste ministeeriumitega töötab välja jätkusuutlikumat ja realistlikumat uute jäämurdjate rahastamise mudelit. Hea mees, kes vähemalt uut head plaanigi lubab.

* lugu ilmus lühendatult 16.12.2011 Äripäevas