„No ma vabandan“ sõnum peaministri huulilt on kokkuvõtvalt suurim tulemus, millega võiks aastapäeva puhul kokku võtta valitsuspartei reageeringu nn Silvergatele. Suure hoo ja pauguga käima jooksnud protsess pani küll esialgu kihama nii meedia kui ka poliitilised erakonnad, kuid tasapisi see vaibus. Samas sai tuule tiibadesse vabakondade arvamuste paljusus teemal, et miskit on mäda selles Eesti riigis. Ilma selleta ei oleks kindlasti sündinud Jääkeldrit ega sealt edasi arenenud Rahvakogu. Kas kellelegi need arengud meeldisid või mitte, siis kindlasti lähevad need Eesti poliitikasündmuste ajalukku.
Arvan, et kõige tugevamaks tulemuseks sellel demokraatia aastal oligi see, et erakonnad tõmmati nii rahastamise kui ka sisedemokraatia kontekstis alasti. Selle protsessi käigus tuli ikka väga hästi välja see, kuidas erinevad erakondade arusaamad demokraatiast ja ühiskonna erinevate liikmete kaasamisest. Lihtsustatult võib ju poliitiliste jõudude kohta öelda, et kõik nad on ühesugused, kuid selles erakondade ja vabakondade köieveos tuli päris hästi välja, kes tahtis köit oma poole tõmmata, kes seda paigal hoida ning kes tahaks pigem sammu teisele poole vastu astuda.
Seda on näha ka Riigikogu töös, kus sel nädalal jõuti otsusele algatada erakonnaseaduse muudatused. See otsus on kindlasti positiivne, sest mingid muudatused liiguvad siiski realiseerumise suunas. Positiivne on kindlasti valimistel makstava kautsjoni vähendamine ning ka keelatud annetuse mõiste täpsustamine koos sanktsioonidega nendele, kes reegleid rikuvad. Toetame ka Riigikokku mitte pääsenud erakondade senisest suuremat rahastamist, mis tõenäoliselt ka mingil kujul rakendub.
Tänases versioonis puudub aga üks SDE põhilisi soove, et valimiskuludele pannakse „lagi“ peale. Meie ettepaneku, et valimiskuludele pandaks konkreetne rahaline ülempiir, ei leidnud taas kolleegide toetust ning jääb vaid loota, et esimese ja teise lugemise vahel suudetaks siiski mingid piirid paika saada – olgu need siis rahalised või mahuga seotud piirangud.
Meie arvates, ei vähene ilma selle piiranguta erakondade rahavajadus ja valimiste eelne võidurelvastumine jätkub üha suureneva hooga, mis viib aga selleni, et omavahel ei võistle mitte debateerivad inimesed ja ideed, vaid reklaamifirmad.
Siiralt loodan , et need muudatused siiski tulevad, sest muidu on see supp ikka söömiseks pisut lahja. Sa võid veele ja kartulile lisada piisavalt nii pipart kui soola, aga ilma lihata sellest ikka päris asja ei saa.
Avatud valitsemine on popp sõnapaar, mis justkui peaks näitama teed ka meie pisikese riigi juhtimise juures. Samas tundub, et valitsuse juhterakond oma ülbe suhtumisega, ei ole küll suutnud selle aasta jooksul oma väravaid avada ning istub edasi oma kaevikus ja loodab nii kaitsta oma positsioone. Võib-olla suudabki, kuid selge, et nii ei toimu arengut ning nende unistus viie rikkama juurde jõuda, saab pigem viie stagneerunuma maitse man. Ei oska kuidagi teisiti seletada mõne ministri väljaütlemisi enda asendamatuse kohta. Ehk kui ka selle aasta jooksul ei ole leitud võtit avatuse suunas liikumiseks siis on ikka tõesti viimane aeg asendamatutele alternatiiv leida.
Tõesti uskumatu, et juba terve aasta on käinud suur diskussioon selle, üle kuidas seda jäätunud poliitmaastikku pisutki lahti sulatada, kuid tundub, et see päikeseline kevad ei tule ega tule. Võib-olla jäigi see sel aastal lihtsalt vahele ning plaksti on käes soe suvi, kus enne kui avatuse viljad pea mullast välja pistavad, on käes põud , kuid kastmiseks on kord puudu voolikutest ja teinekord veest.
Aga oleme siiski optimistid – parlamendil on veel töönädalaid ees omajagu ja võib-olla suudetakse endas siiski see jõud leida, et end pisut ühiskonnale avatumaks muuta. Olgu selleks siis erakonnaseaduse täiendamine või ka Riigikogu komisjonide avatumaks muutmine. Põhiseaduskomisjonil on siinkohal võimalik ennast näidata heast küljest ja esimese sammuna kaasata Rahvakogu ettepanekute arutamise juurde ka vabakondade esindajad ning neid kohelda partneritena, mitte tüütute putukatena.
