JÄLITAMISEST JUUKSURINI – POSTIMEES KÜSIS, MINA VASTASIN

Meenutage hetkeks seda pea kolme aasta tagust päeva, mil teid Tartu raekojas kinni peeti ning
arestimajja viidi? Millise iseloomuga toona toimus kinnipidamisprotseduur? Kas Teil pandi ka käed
raudu? 
Raekoja trepil ja minu kabineti ukse taga ootasid mind täiesti tavalise teisipäeva hommikul viis või kuus
politseinikku, kelle pilk näis ütlevat: teed ühe vale liigutuse, paneme sind siinsamas pikali, käsi õnneks päris
raudu ei pandud. Kabinetti sisenedes võeti minult kohe ära mobiiltelefon ning alustati põhjalikku läbiotsimist.
Paar tundi hiljem teatati, et minu kabinetis on toimingud lõpetatud ja järgmisena võetakse ette minu auto ja
kodu. Vähemalt tehti viisakalt ettepanek sõita koduõuele, et mitte hakata raekoja taga auto läbiotsimist läbi
viima. See oli vist ainuke inimlik hetk sellel päeval.
Autoga läks üsna kiirelt, mis sellest tühjast autost ikka vahtida. Ma ei osanud sellele jällegi kuidagi reageerida,
kuid kui mõni hetk hiljem minu kodu igas toas totaalne läbiotsimine korraldati, sain aru, et nad tõesti otsivad
midagi kindlat. Mis see küll olla võiks? Neil pidi olema mingi konkreetne vihje või ülesanne, sest ülima
põhjalikkusega tuhniti läbi nii minu sokisahtel, aluspükste riiul kui ka laste toad. Näha karja tegelasi, kellega oli
vahepeal liitunud veel kaheksas spetsialist, oma kodu tuulamas sellise õhinaga nagu võiks sealt leida
mõrvarelva, oli pehmelt öeldes oksele ajav. Küllap otsiti raha või kinkekaarti, aga paraku polnud seal kumbagi.
Mida te toona mõtlesite, et milles asi ning kas te saite selgelt aru, milles teid toona kahtlustatakse?
Võibolla alguses ka keegi miskit ütles aga see oli ikka väga udus. Ei saanud ikka üldse aru, enne kui õhtul anti
esialgset kahtlustust lugeda. Ja siis muidu vaatasin seda ka kui ikka väga arusaamatut teksti. Kui ettevõtluse
teemal ma vähemalt sain aru, milles on selle kaasuse point, siis kõik linnavalitsuse tööd puudutav oli ikka, kui
ulmekirjandus teiselt planeedilt.
Kui kaua viibisite arestimajas?
Mind õnneks päris 48 tundi kinni ei hoitud ja pidin seal viibima ühe öö ja kahest päevast enamuse. Eks see öö
oli isegi omamoodi uus kogemus siia eluteele. Kuna päev oli olnud päris väsitav ja teha seal ju mitte midagi
pole, siis enamuse ööst ma isegi magasin. Valvuridki arvasid, et kuradi raudsed närvid, nagu uks kinni kolksatas
nii norinat tuli. Aga kindlasti ei ole see meeldiv kogemus, kui tundide kaupa pead ikka suht väikeses ruumis
samme mõõtma ja ajaloos erinevate kehavedelikega tutvunud voodis lakke vahtima.
Kahtlustuse sisu põhines toona, 2016. aasta mai kuus peaasjalikult sellele, nagu oleks te kinni peetud
korruptsioonikuritegude pärast. Reedel ilmsiks tulnud süüdistuses on korruptsioonikuritegude osakaal
pigem väike. Kas olete ise aru saanud, kuidas süüdistus selliselt kokku sai?  Mis kahtlustuse esitamise
hetkel kahtlustuse sisust lõpuks süüdistusse alles jäi?
Lugege esimest prokuratuuri pressiteadet aastal 2016, kus mind tembeldati üheselt altkäemaksu võtnud isikuks.
Soodustuskelmustest mitte ühtegi sõna!!! Täna teatab aga prokuratuur, et avalikkus on pisut valesti aru saanud
minu kaasusest, sest tegelikult on rõhk ikka majanduskuritegudel. Tule taevas appi ! Ise teevad sellise
meediateatri, sel hektel kui mina veel putkas istun ning nüüd teatavad, et avalikkus on valesti mõistnud. Minge
ja lugege seda metarjali minu kodulehel kajarlember.ee, kes vähegi viitsib süveneda, see on ikka selline
absurdsus, et anna olla. Mahu mõttes oli ka toona enamus lehekülgedest seotud ikka toetuste teemaga ja kogu
see korruptsiooni asi moodustab ka täna enam kui 250 lehelisest süüdistusaktis vaid 3. Ehk iga loogiliselt
mõtlev inimene saab ju aru, et see oli puhas ja väga teadlik meediapalagan. Mis ületaks veelgi paremini
uudisekünnise kui uudis, et ühe eesti parlamendierakonna aseesimees ja Tartu abilinnapea on võtnud
altkäemaksu! Ja seda korduvalt ja pikema aja jooksul. Eelmise nädala pressiteates nimetati seda juba kui minule
vastutasuks pakutud altkäemaksuna käsitletavat hüve, mis on rahaliselt mõõdetav, kuid oma pealkirjad said nad
ikka kätte. Näha oli, et tänasel prokuröril oli ka pisut piinlik, kui ta käest asja sisu kohta küsiti ning ta pidi
kuidagi sellest välja keerutama.
Ehk kas saab keeleliselt veel ilusamat udu kirjutada, selle asemel, et ausalt öelda, et kogu altkäemaksu kaasusest
on alles 1 episood, kus ma kellegi arvates sain altkäemaksuna 9 euro väärtuses juukselõikuse. Alles on ka 1
episood seoses Raadil asuvate kinnistute korrastamisega, kus mul väidetavalt oli selleks isiklik huvi. Kinnitan
siinkohal veelkord, et ainuke huvi oli seal saada territoorium ERMí avamiseks korda ning selle kohta on esitatud
ka prokuratuurile lisatõendid, mis sisuliselt välistavad selles asjas isegi võimaliku kuriteokoosseisu, kuid prokuratuur loobus selle tõendi kasutamisest, mis on ka mõistetav, sest ilma selleta oleks see juuksuri kaasus
veelgi koomilisem.
Kahtlustuse saamisest kuni süüdistuse esitamiseni kulus pea kolm aastat. Mis see periood teile tähendas?
Kas ja kuidas Te oma elu kahtlustuse saamise järgselt ümber korraldasite?
Kindlasti on see periood ebamugav. Tegelen ettevõtlusega, kuid möönan, et tänu sellele protsessile on see ikka
tegelikult päris keeruline. Sisuliselt oled kahtlustuse tõttu finantsasutuste jaoks punane rätik, uusi kliendisuhteid,
mis iganes vallas, on ikka väga keeruline luua, sest maailm meie ümber on nii väike, et kui sa googeldad ja
vaatad, et sinu potentsiaalne äripartner on suur altkäemaksu võtja, siis on ikka suht võimatu normaalselt
toimetada. Seda kahju ei saa kunagi heaks teha. Praegu tegelen igapäevaselt puitmajadega ja nuputan siin ühte
uut mänguilu tootearendust avalike tualettide kontekstis, sest tundub, et kõik linnad maailmas ei ole siiski nii
rikkad, et endale üle 100 000 euroseid kemmerguid osta…
Selgitasite süüdistuse kommentaaris, et kogu kriminaalasi sai alguse juba 2014. aastal. Kas Teil on ka
arusaam, mis oli toona kriminaalasja algatamise aluseks? Kas protsessi käivitas mõni vihje või oli see
uurijate oma initsiatiiv?
Asi algatati Pria avalduse alusel, uurimaks ühe ehitustöid teostanud firma tegevust, kes ka minu objektidel
ehitustöid tegi. See võis ka nii olla, kuid mida rohkem sellesse süvened seda jaburamaks see loogika kahjuks
läheb. Arvestades seda mahtu, mis on kulutatud minu pealtkuulamisele ja jälitamisele ja kogu jälitustegevusele
tervikuna, siis ma ei taha kõlada paranoiliselt, kuid mingi normaalsusega ei ole siin kindlasti tegemist. Arvan, et
politsei peaks oma majas tegema tõsise sisekontrolli ja uurima, kui palju selle peale ja mis eesmärgil on
ressursse kulutatud.
Hakata täna rääkima, et fookus ei olnud minul kui avaliku elu tegelasel, vaid pigem eurotoetustel on ju täielik
jaburus. Sisuliselt ei ole kogu jälitustegevuse käigus lisandunud ühtegi tõendit soodustuskelmuste pakki, sest
need kõik toetustaotlused olid esitatud aastaid varem ning seal ei saanudki midagi olla. Ehk kas tõesti see kõik
oli selle nimel, et tõestada ära minu “altkäemaksuna käsitletava hüve” saamine. Pole nagu väga usutav. Siin
võiks ka ajakirjandus pisut vaeva näha ja väga loodaks, et keegi julgeb ka tagamaid avada ja vastutuse võtta.
Kui pikalt teid pealt kuulati ja jälitati? Milline nägi välja jälitustegevus? (kirjavahetus, kõned,
jälgimised)
Kriminaalmenetlust alustati märtsis 2014 ja jälitamine on olnud totaalne, see tähendab minu telefoni kuulati
pealt, kõiki sõnumeid ja e-kirju vaadeldi, loeti ja salvestati, lisaks jälgiti mind varjatult hommikust õhtuni.
Sellisel viisil olin sisuliselt alasti 9 kuud, septembrist 2015 kuni juunini 2016. Vähe sellest, enne seda, alates
detsembrist 2013 koguti minu ja paljude teiste isikute telefonide sideandmeid ja analüüsiti detailselt minu
suhtlusringkonda ja suhtlustihedust, politsei poolt on kasutatud analüüsi, kus nähtub mis numbril kõned tehakse,
millises koguses, kellele helistatakse, kus need telefonid asuvad ja kui pikk kõne oli. Luba selleks võeti muideks
alles aasta hiljem. Ka see on sisuliselt jälitamine ja kui see pole minu põhiõiguste riive, siis mis see on? Õnneks
on õiguskantsler juhtinud tähelepanu, et selline sideandmete kogumine ja kasutamine ei pruugi olla õiguspärane.
Täna ainsana Euroopa liidus ei ole Eestis selliseks tegevuseks vaja kohtu luba! Ehk meil ei käsitleta seda
jälitustegevusena aga ütleks, et kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis
järelikult ongi tegemist pardiga ehk võrdlus sideandmete kogumisega – kui sideandmed annavad analüüsi
tulemusena täieliku ülevaate isiku suhtlusest, liikumisest ning tegevusest, siis on see jälitustegevus.
Jälitustegevuse lubasid on regulaarselt järjest pikendatud ja tagantjärele same tõdada, et tegemist oli selgelt nö
„igaks juhuks“ jälitamisega lootuses, et äkki hakkan siiski kuritegusid toime panema. Minu kohta on korjatud
materjale 20 000 lehekülge, korraldatud pea 300 päeva jooksul füüsilist jälitamist, kaardistatud üle 57 000
toimingu läbi telefonide pealtkuulmise ehk sellised numbrid räägivad juba enda eest. Ja tulemus – sisuliselt ei
lisandunud ühtegi olulist tõendit soodustuskelmuste pakki ehk kui politsei ja prokuratuur täna väidavad, et seda
kõike tehti ikkagi soodustuskelmuste tõendamiseks, siis on vist kommentaarid liigsed.

Kas Teil on mõttes esitada kaebus ebatarviliku ja teie ning lähikondlaste privaatsust rikkunud
jälitustegevuse asjus?
Eks vaatame, kuhu see protsess tüürib. Täna on ju selge, et esimesel pressikonverentsil politsei ja prokuratuuri
esindajad sisuliselt valetasid, sest nad teadsid, et neil puuduvad tõendid selle kohta, et ma olen võtnud korduvalt

ja pikema aja jooksul altkäemaksu nagu nad väitsid. Minu jälitamise käigus on lindistatud ja pildistatud paljusid
tuttavaid, erakonnakaaslasi ja lähedasi – mitte kedagi pole sellest teavitatud ja uurija väitis suht ülbelt, et aga me
pole kellegi eraelu riivanud? Mis kuradi riigis me elame, kui politsei jälgib ja pildistab nagu ise tahab näiteks
minuga vestlevat riigikogu liiget ja siis teatavad, et pole nagu teda millegist teavitada. Minu meelest on siin juba
niipalju küsitavusi, et ei mahu siia juttu ära …
Kas te tunnistate, et olete teinud vigu, mis andsid alust Teile esitatud süüdistusele?
Kindlasti on minu kõige suurem süü minu lahtine ja avatud tekst. Tõenäoliselt läheb ka peale seda intervjuud
politseis ja prokuratuuris lahti uus operatsioon – Lemberi suu lukku vms. Uskuge, et ma olen nii läbi uuritud, et
kui ma oleks vales kohas peeretanud, siis oleks see ka toimikus. Ehk kinnitan jätkuvalt, et Tartu abilnnapeana
töötades ei ole teinud ühtegi otsust, mis ei oleks Tartu ja tartlaste huvides või oleks kuidagi minu isiklikes
huvides. Kordan, et kui üks asja uuriv tegelane siiralt usub, et ma läksin juuksurisse eesmärgiga saada tasuta
juukselõikus, siis see inimene vääriks minu hinnangul psühhiaatri visiiti aga mitte kõrgepalgalist ametikohta
struktuurides. Aga eks siinkohal ongi huvitav, et ma näiteks pole kordagi oma elus prokuröriga kohtunud aga
tema peaks kokku kirjutama materjali minu süütegudest, mis aga põhinevad tegelikkuses suuresti ühe
konkreetse uurija arusaamisel ja tema koordineerimisel kokku kirjutatud 76 kaustatäiel materjalil.
Eurotoetuste puhul saan kinnitada, et kõikide minuga seotud objektide puhul ei ole võimalik rääkida omaosaluse
mitte panustamisest ning seda kavatsen ka tõestada ja kui terve mõistus võidab, siis pole see ka väga keeruline.
Kahjuks on tänaseni kohtupraktika Pria kahjunõuete osas on pidevalt muutunud ja ilmselt muutub veelgi. Kui
Pria ise ja ka kohtud tõlgendavad neid kaasusi tihti erinevalt ja tõlgendusi antakse veel ajas 10 aastat tagasi
toimunule, siis kuidas ettevõtjast taotleja peaks selles segaduses hakkama saama? Olen olnud arusaamisel, et
oluline on sisu ehk eeskätt see, kas projekti eesmärk on saavutatud ja raha investeeritud, mitte vaid dokumentide
esitamise vorm, millest saab tõenäoliselt põhiline süüdistuse ja kohtuvaidluse sisu. Tegelikkus on oluliselt
igavam ja juriidilsem, kui prokuratuuri väljahõisatud suured numbrid ja arestitud vara maht.
Täna tahetakse selgelt kohtu kaudu teha näidispoomine, et edaspidi oleks selgem. Süüdistuses tehakse ka Pria
ametnikes sisuliset lasulambad – mina olevat hoidnud Priat teadmatuses! Kes elus on ühte projekti ise teinud,
rääkige mulle ka kuidas saab hoida seda asutust teadmatuses? Kõike kontrollitakse ette ja taha ning ühtegi senti
ei maksta välja, kui tööde aktides olevad tööd on teostatud. See on ikka päris ajuvaba lähenemine – meie
kontrollime, kaebame ja anname kohtusse – aga ei vastuta mitte millegi eest! Kahjuks keegi ei ole süvenenud
reaalsetesse projektidesse ja kui see vaidlus jääb vormi pinnale, siis võib sealt igasugu otsuseid tulla. Eks tuleb
nüüd kohtus need teemad põhjalikult läbi vaielda.
Olete süüdistust ootanud pea kolm aastat. Karistusseadustik näeb ette, et soodustuskelmuse eest võib
süüdimõistmise korral määrata kuni kolm aastat vangistust, altkäemaksu võtmise eest kuni viis aastat
vangistust. Kas tunnete, et kahtlustusest süüdistuseks vormimise aeg oli teile justkui eelkaristuseks?
Iseenda ja väga paljude lähedaste ning kahjuks ka laste elu on tegelikkuses ikka täiesti sassis. Mingis võtmes on
selline ooteasend veelgi hullem ja see tuleks küll sellistes protsessides kuidagi karistuse hulka määrata või
vähemalt sellega arvestada võimalike karistuste määramisel. Reaalselt on kolme aasta jooksul ju toimunud vähe.
Sisuliselt on kogu süüdistus copy-paste esialgsest kahtlustusest, kus siis minu puhul on tänaseks välja jäänud
enamus alguses üleval olnud minu nn korruptiivsetest tegudest nagu kuulsa peldiku ehitus endisele politsei
platsile. Aga loodan väga selle päevani välja vedada, mil võiks teoorias tulla süüdimõistev kohtuotsus, et ma
tõepoolest olen ühel issanda aastal enne jõule saanud juuksuris käies kallistuse ja tasuta juukselõikuse näol
altkäemaksu ning selle eest mõistetakse mulle reaalne vangistus. Ma arvan, et see kaasus muudab juba kohtusse
jõudmisega arusaamu Eesti õigussüsteemi tõlgendamise võimalustest ja mine tea, kuhu see protsess veel jõuab.
On Teil mõningaid mõtteid seoses sellega, et kuidas Eesti korrakaitse ja õigussüsteemi remontida nii, et
keegi ei peaks teile sarnaselt elama kahtlusalusena sedavõrd pikki aastaid?
Saan aru, et inimesed teevad struktuurides oma tööd aga kaine ja ratsionaalme mõtlemine peaks ikka alles
jääma. Eneseteostus on mõistetav aga enese eksimatuse tõestus sellisel kohal mitte. Ma arvan, et minu kaasuse
maksumust saab arvestada sadade tuhendete eurodega ning enamuses on see kulutatud sellele, et tõestada, et ma
olen altkäemaksuvõtjast korruptant, mitte sellele, et saada paberipakid kokku soodustsukelmuste teemal nagu
täna on püütud väitma hakata. Need materjalid olid juba koos kahtlustuse ajal.
Vot selliste asjade ja sealhulgas valeväidete teadliku esitamise eest on vaja panna ka inimesed vastutama, siis ei
pritsita suust välja esimest mõttealget, millele pole mingit kinnitust. Sama ka jälitustegevusega – ei saa jälitada
inimesi igaks-juhuks. No kui juba kahtlustame, siis ju peame ikka midagi leidma põhimõttel, see on lubamatu ja

tegelikkuses isegi seadusevastane tegevus ja ma väga loodan, et kohtuinstantsid ütlevad siin oma arvamuse ka
minu kaasuse näitel. Saan aru, et täna on mundriau küsimus ka laual aga see ongi taktika, kurname inimese nii
vaimselt kui rahaliselt ära ja küll ta siis lepib süüdimõistva kokkuleppega. Kahjuks tuleb tunnistada, et nii ongi
tihti ratsionaalsem aga kas ka õiglasem?
Eks nüüd on teie saatus kohtu otsustada. Milline saab Teie elu olema süüdimõistmise või õigeksmõistmise
järel? 
Ütleks, et kui tervis vastu peab, siis elan edasi. Ma isegi ei hakkaks ennustama, sest lõpptulemus on tõenäoliselt
veel aastate taga. Selge on see, et sellises kohtuprotsessis ei saa mina olla tegelikkuses võitja ei ühte ega
teistpidi. Ma toon ühe puust ja punaseks värvitud näite. Meid kahtlustatakse toetuste taotlemises selliselt, et
ehituse hinnapakkumised on üles paisutatud selleks, et mitte tasuda kohustuslikku omaosalust. Ühe konkreetse
hoone puhul, mis ehitati 0-st üles ehk vundament, kiviseinad, põrandad, soojustatud laed, katus, uksed, aknad,
elektrisüsteem, valveautomaatika, ventilisatsioon jne. Projektijärgseks hinnaks kujunes ca 580 eurot 1 m2 kohta.
Süüdistus – ei tasutud omaosalust ehk hoone ehitati hinnaga ca 290 eurot m2 kohta ja seda koos käibemaksuga!
Kallid inimesed – selle summa eest ei saa reaalselt ka poest kogu ehitusmaterjali selleks ehituseks ostetud ja
igaüks, kes on endale maja ehitanud, renoveerinud või ka kinnisvara soetanud saab aru mis tegelikkuses
maksab ühe uue kivimaja ehitamise hind. Tegelikkuses läks objekt ka projektimaksumusest kallimaks aga
tundub, et loogika, elementaarse matemaatikaga pole siin mingit pistmist. Uurija aga teab, kuidas saab nii
ehitada, sest erinevad rahade liikumised ettevõtete vahel on liiga keerulised ehk lihtsam on kohe süüdi mõista.
Kahju on mul ainult sellest, et ka prokuratuur laseb ennast suhteliselt lihtsalt kontrollitavate asjadega kaasa
vedada ehk ei suudeta või ei taheta asja sisse süveneda ning a’priori usutakse kogu seda pahna mida
uurimisasutus on kaante vahele toppinud. Ehk kui sellise absurdsuse eest on võimalik süüdistus esitada, siis
võibolla on võimalik ka süüdi mõista. Mina ei tea – äkki ma olengi tegelikkuses David Copperfield, kes
sõrmenipsuga saab majad ilma rahata ehitatud.
Kuidas teha tagasi kaotatud aeg?
Sellest on kindlasti kõige rohkem kahju, sest seda tagasi teha pole võimalik. Arvan, et täna kulutan füüsiliselt
vähemalt kolmandiku ja vaimselt poole enda ajast selle protsessiga tegelemiseks. Muu aeg kulub raha
teenimiseks, et saaks protsessis osaleda ja ka pere toidetud. Mille eest ma pean küll riigistruktuure siiralt
tänama – mul ei ole kunagi varem olnud niipalju aega tegeleda lastega, sest kodust äraolemist on ikka kõvasti
vähem, kui varem.
Kas ning kuidas mõjutas kogu protsess teie poliitkarjääri? Olete mõelnud poliitellu naasmise peale?
Poliitikukarijääri mõjutas see protsess väga lihtsalt – see sai läbi. Otseselt polnud see vajalik aga ma taandasin
ennast koheselt kõikidest avalikest ametitest, sest ei pidanud kuidagi normaalseks, et selle saaga mõju oleks
ülekantav kuskile mujale. Mul oli väga palju huvitavat tegevust enne poliitikasse siirdumist ja on ka pärast sealt
kõrvaldamist. Ja eks poliitikat saab teha muud moodi, kui tegevpoliitikas osaledes aga ära iial ütle iial… Kui
päris surnuks ei menetleta, siis vahet pole kuidas see kohtus lõpeb, kuid kindlasti olen ma juba täna ja veelgi
enam 3-4 aasta pärast, kui see protsess peaks ükskord läbi saama, ühe suurepärase kogemuse võrra rikkam.
Kuidas vaatate kogu Eesti poliitelu praegu kõrvalt?
Poliitika on ja jääb poliitikaks. Täna toimuvat hüsteeriat tõenäoliselt tekkiva valituskoalitsiooni kontekstis ei pea
ma väga viljakaks. Rahvas on oma valiku teinud ja kui Riigikogu kõige koostöövõimelisem seltskond saab
kokku sellise matemaatikaga, siis see ongi ju demokraatlik protsess. Nagu päriselus, valimistel või ka minu
kohtuloos ei pruugi esialgne võit tähendada lõplikku võitu. Peale kaklust või tappa saades pole mõtet enam
rusikatega vehkida. Vaid tuleb tööd teha – kui sa tahad, et homme oleks parem kui täna, siis pead tegema täna
midagi teisiti, kui tegid eile.

 

Intervjuu ilmus Tartu Postimehes 25.03.2019

https://tartu.postimees.ee/6552575/kajar-lember-olen-nii-labi-uuritud-et-kui-ma-oleks-vales-kohas-peeretanud-oleks-seegi-toimikus?_ga=2.196264492.1467066021.1553491882-986007404.1539083246