Postimees küsis aastapäeva puhul kommentaari ja mina vastasin.

***

Kahe aasta eest Tartu abilinnapeana korduvas altkäemaksu võtmises kahtlustatavana kinni peetud Kajar Lember jätkab Vudila mängumaa pidamist, ehitab Saaremaal linnust ja tegeleb puitmajaäriga. Läinud reedel pidas Karlova kohvikutepäeval koduaias kohvikut ja grillis seal vutte. Jume on tal hea ja auto korralik. Kaks aastat on teda ennast grillinud uurimisorganid, aga milline süüdistus sellest küpseb ja mis järeldused teeb kohus, me ei tea.

Mis tunne on olla avalikkuse silmis korruptant kaks aastat järjest?

Väga sitt tunne on, kui soovite ehedat väljendust.

Magada saate?

Magada saan. Olen suhteliselt hea unega, endiselt. Saan asjadega hakkma. Eks õpid sellega elama. Paraku nii on, et kui oled terve elu mitme asjaga tegelenud, siis õpid ka sellega elama. Minu trajektoor on olnud terve elu Tallinn–Tartu, nüüd on Saaremaa–Tartu. Käin iga nädal Saaremaal. Selle kohta käib võllanali, et kui mandrimehed saarlasele kallale tulevad, siis ta hakkab linnust ehitama.

Ettevõtluses jätkate. Kõik mis puudutab avalikke ameteid, on suletud ja lõpetatud.

Kaks aastat tagasi tõmbasin juhtme välja. Muidugi suhtlen inimestega, on sõbrad ja tuttavad, nendega suhtlen edasi. Ei ole keegi arvamust minust muutunud. Vähemalt need, kes enne poliitikat sõbrad olid.

Endine rahvaliitlane, pikalt poliitikas olnud – juu ta midagi ikka tegi. Kus suitsu, seal tuld, ega õige hõlma keegi hakka ja muud vanasõnad …

Kahju, kui selline tunne kellelgi on. Mis ma ikka oskan selle kohta ütelda.
Kui vaatate täpsustatud kahtlustust korruptsioonikaasuses, siis ma arvan, et kommentaarid on liigsed. Igaüks, kes mõelda tahab, saab aru, mis see on.

Nüüd võib juba tordile kaks küünalt panna, kuid ega Eesti inimesed ole seni lõpuni teada saanud, mis te tegite või ei teinud.

On kaks poolt. Üks on seotud nn soodustuskelmusega, kus kahtlustuse põhifookus on selles, et investeeringuobjektidel, millega kahe ettevõtmise kaudu olen kokku puutunud, ei ole väidetavalt panustanud omaosalusega. See on kahtlustuse jätkuv osa ja kahjuks seda kommenteerida ei saa. Aga kinnitan endiselt, et need objektid, mis puudutavad ehitusobjekte, on kõik sellised, kuhu omaosalus on pandud. Seda kavatsen ka kohtus tõestada.

Et olen elu jooksul vaadanud ka krimisarju, siis tean, et on võimalik süütust tõestada, aga on võimalik ka olukord, et süütegu pole üldse olnud.

Fakt on see, et kõik asjad, mida olen ehitanud või loonud, on loodud eesmärgipõhiselt. Keegi ei arva ometi, et olen Vudila mängumaa iseenda tarbeks ehitanud. Fakt on, et see töötab ja toimib, pakume suvel tööd 50–60 inimesele hoolimata kahest väga keerulisest aastast, kus oma roll on olnud ilmal, aga kindlasti ka põhja lastud mainel, mis sellist asutust väga tugevalt puudutab. Aga me punnitame edasi.
Olen viimasel kahel aastal näinud kurja vaeva, et Vudilat püsti hoida. Endiselt arvan, et see on väga äge projekt. Möönan, et võib-olla olen teinud vigu, mis puudutavad bürokraatiat, dokumentide järjepidevuse ja formaalseid vigu kuskil protsessis. Kindlasti ei ole me teinud sisulist valskust, et midagi oleks jätnud ehitamata või investeerimata või midagi pannud kõrvale. Ja see on fakt.
Aga PRIA teemal – see kaasus seisab ees. Kahtlustatav on jube lollis olukorras, ma ei tohi tegelikult kahtlustusest midagi rääkida. Seepärast jäävadki mõnes kohas i täpid vastuses ära.
Inimesena häirib mind see, et mulle on tehtud pehmelt öeldes väike vihje, et ei peaks meediaga suhtlema. Samas, kui minu kaasus kaks aastat tagasi pihta hakkas ja mind raekojas maha joosti, siis enne, kui mulle üldse anti võimalus päikest näha ja uksest välja tulla, tehti suur pressikonverents, kus mind kuulutati korduvaks altkäemaksuvõtjaks ja totaalseks korruptandiks. See teeb ehk isegi kõige rohkem haiget, sest kaks aastat hiljem saavad ka pimedad nägijaks ja praegu on linna kaasusest üleval kaks episoodi. Nende puhul on minu kommentaarid liigsed.
Enne oli juttu korduvast altkäemaksuvõtmisest, praeguseks on üles jäänud üks episood, et ma väidetavalt olen saanud tasuta ühe juukselõikuse üheksa euro vääringus. Ja ka see on osa kahtlustusest – väidan, et ma pole altkäemaksu saanud.
Asja teine pool on üles täheldatud Raadi puhul toimingupiirangu rikkumisena. Väidan, et ükskõik kust otsast vaadata, pole ühtegi otsust, kus mina või keegi minuga seotu oleks kasu saanud. Päris kindlasti pole seal ka midagi, milles linn oleks kahju saanud.
Enne oli juttu korduvast altkäemaksuvõtmisest, praeguseks on üles jäänud üks episood, et ma väidetavalt olen saanud tasuta ühe juukselõikuse üheksa euro vääringus.

Jutt on korrastustöödest olukorras, kus ERMi avamine lähenes. Ja te ise soovisite osaleda Roosi tänava lennukiangaaride hoonestusõiguse konkursil.

Jah. Ja sellest plaanist teatasin pikalt ette linnavalitsuses. Teatasin ka volikogus 12. mail, sama põhjendusega. Juriidilist probleemi ma ei näinud, aga tundsin, et eetiliselt ei saa toimida nii, et konkursil osalemine käib paralleelselt tööga linnavalitsuses. Taandasin end kõikidest otsustest, mis Raadi konkursi juurde käisid, aga nii ta läks …

Läinud sügisel korruptsioonis kahtlustatavana kinni peetud abilinnapea Artjom Suvorov ütles, et ootab kohut põnevusega, sest on enese sõnul kindel, et väljub puhaste paberitega.

Ma ei hakkaks tema kaasust kommenteerima.

Aga kas saate millgi sarnasega vastata?

Kindlasti. Kui keegi, kes on mind lähedalt näinud kaks tundi või kaks päeva, usub, et läksin täie teadmisega juuksurisse selle nimel, et saada sealt altkäemaksu üheksa eurot ja selle nimel lubasin kellelegi mingi asja teha, siis see inimene on idioot, andke mulle andeks. Ma ei oska selle kohta muud tarka öelda.

Kas teile on arusaadav, miks on uurimine kestnud nii kaua?

Ei oska öelda. Eks politsei teeb oma tööd ja nad väidavad, et kaasus on mahukas. Mul on raske kommenteerida. Arvestades seda, kui mahukalt on minu tegevust jälgitud enne 24. maid 2016, siis kindlasti korruptsioonipeatüki proportsionaalsus selle töö mahuga võrreldes ei ole normaalne ressursikulutus.

Miks te hakkasite huvi pakkuma?

Mul on selle kohta oma arvamus, aga las see olla. Aeg näitab.

Miks nii?

Kaasus on veel nii noor, lõpp on valgusaastate kaugusel. Ega see korruptsiooniteema … Kui ütlesin kaks aastat tagasi, et loen kahtlustust ja see on kosmos, siis nüüdseks on politsei kosmosest maa peale tulnud, aga jalad on ikka veel maast lahti.

Sealt kadus Tartu südalinna avaliku kempsu lugu.

Kadus veel muidki asju, aga see kemps oli kõige jaburam ja ületas uudiskünnise. Püüti ka väita, et olen püüdnud kedagi kuskile suunata, aga kui asju hakati lähemalt analüüsima, tuli välja, et ei ole. Minu jaoks oli kummaline, mis episoodid kõik olid sinna sisse topitud. Aga mul on hea meel, et politsei on kahe aasta töö tulemusel jõudnud arusaamisele, et selliseid asju ei ole toimunud.

Kui on korruptsiooni ilminguid, tulebki kontrollida, aga ajakulu tundub jube suur. Kohtust ei tarvitse iga kord tulla süüdimõistev otsus.

Küsimus ei ole ainult selles kahes aastas. Kahe aasta jooksul on minu elu olnud väga häiritud. Arvan, et pool aega olen kulutanud sellele kaasusele, rääkimata juriidilistest kuludest ja ettevõtluse miinustest. Niisugune asi ei lase ju normaalselt elada, see on selge.

Ja kui vaadata veel kord proportsionaalsust, siis kogu minu füüsilise jälgimise pool on seotud korruptsiooniga, aasta otsa enne kahtlustuse esitamist on minuga väga intensiivselt tegeletud. Kui panna sinna see lõpptulemus, mis on täpsustatud kahtlustuses, siis ma ei tahaks neid sõnu kasutada, mis ma sellest arvan.

Mis te siis arvate?

Mõistliku menetlusega siin küll tegemist ei ole. Pehmelt öeldes.

Tegevuse alustamiseks pidi ju ajend olema.

Ilmselt see, kui inimene tegeleb mitme ettevõttega, tegutseb ka avalikus sektoris mitmete asjadega. Lõpuks on vist minu kõige suurem probleem liiga lahtine tekst: olen harjunud välja ütlema, mis ma asjadest arvan.
Teatud asju olen julgenud avalikus sektoris ka puusalt otsustada. Nüüd tuleb välja, et see on olnud suur viga. Jumala eest, ära luba midagi, ära tee midagi! Tark on vaikselt oma aeg ära tiksuda, nii on lihtne linna valitseda. Kui tahad, et asjad liiguks, on vahel vaja mõni käredam sõna öelda, teha mõni põhimõtteline otsus, mida tuleb minna linnavalitsusse või volikokku kaitsma. Ma ei pea normaalseks, kui abilinnapea inimesega kohtudes kuulab kõrvad lontis ära ja ütleb vaid, et oi, pean nüüd natuke suhtlema ja otsima ja mõtlema. Kui inimesel on mure, pead otsuse vastu võtma ja asja lahendama. Tavaliselt on muredel hinnalipik küljes. Mingi kulu tuleb teha, ja kui tundub ratsionaalne, lähedki linnavalitsusse: et on probleem, minu lahendus on selline ja hind on selline. Kui linnavalitsus ütleb okei, läheb asi edasi. Kui pole okei, raputad tuhka pähe ning ütled inimesele sorry.
See on mõistliku linnajuhtimise puhul normaalne. Ma saan aru, et praegu on Tartu linnas tekkinud pehmelt öeldes halvatus, keegi väga ei julge midagi otsustada – kurat teab, mis jama tuleb.

See muidugi ei saa olla ainus järeldus, et rääkisin liiga palju ja liiga lahtiselt.

Paraku sellest on need kaasused suuresti tulnud.

Kas teil on veel mõni järeldus? Avalikus sektoris töötab endiselt palju inimesi, kes ehk mõnda olukorda ei ole tõlgendanud nii, nagu pidanuks.

Minu enda õppetund on küll see, et kui tahta avalikus sektoris Eestis toimetada, pole võimalik, et ühe jalaga oled edasi ettevõtluses. Ma ei pea ettevõtlusest lahkumise kohustust õigeks, aga teisiti pole võimalik. See on selge järeldus.
Tartu on väike ja kogu meie riik on väike. Tunnen sadu inimesi, sadu ettevõtjaid, pooli Tartu ehitusettevõtjaid. Kui hakata eravestlusi integreerima avalikesse otsustesse, ei jõua lõpuks kuskile.

Prokuratuur on öelnud, et kahtlustust nad ei kommenteeri ja süüdistust pole oodata enne sügist.

Mulle on juba kaks aastat öeldud, et esimese kvartali lõpus tuleb süüdistus. Sain aga täpsustatud kahtlustuse. Kuni pole toimikuid saanud, ei saa ka asjaga sisuliselt tegeleda. Tean üldises plaanis, mis seal on, otsin ise vastuseid.
Kahtlustatav on kummalises positsioonis. Saad kahtlustuse, mind löödi avalikult risti, kogu soodustuskelmuse keskmes polegi mina, aga olen avaliku sektori inimene, seega meediakajastus keskendus minu ja korruptsiooni peale. Fooniga pead tegelema, avalikult midagi ise öelda ei saa.

Soodustuskelmuse episoodides on kahtlustatavaid veel. Kas teie hoiak on, et kõik on puhtad poisid või tõmmati teile kott pähe?

Ma ei oska ju öelda, mis tehingud on teistel potis. Nii palju, kui mina neid ettevõtjaid tean, on nad kõik tublid, nende ettevõtted toimivad. Küll kunagi tuleb aeg, mil sellest saab rohkem rääkida.

Tuleb nentida, et praegu rajaneb kõik teie väidetel. Prokuratuur ei kommenteeri. Teie jutu kohaselt võiks arvata, et uurimist on teinud lambad.

Ega mina ka ei tohi kahtlustuse sisu kommenteerida ja seda ka ei tee. Kaks aastat olen end tagasi hoidnud ega ole meediale kommentaare jaganud. Aga pärast seda, kui mind on kaks aastat tembeldatud altkäemaksuvõtjaks ja pehmelt öeldes naeratuse saatel antakse paber, kus on viiel real kirjas, et ma justkui olla üks kord käinud juuksuris ja saanud üheksa euro eest tasuta lõikuse…, saab mõõt täis. See on ka põhjus, miks praegu olen valmis rohkem rääkima.

Intervjuu ilmus Tartu Postimehes 24.05.2018