Täna oli siis Riigikogus see päev, kus koalitsioon lõi lukku meie tuleva aasta riigieelarve. Tagantjärele saame vaid tõdeda, et koalitsioon käitus samamoodi nagu neilt oligi oodata. Reaalselt ei jõudnud eelarvesse mitte ükski sisuline ettepanek opositsiooni poolelt ja IRL ja Reformierakonna saadikud toetasid pimesi ning ilma tõsise debatita valitsuse poolt väljapakutud prioriteetidega eelarvet. Eelarve küll kasvab ca 11 % ja see on tore, kuid meie jaoks on arusaamatu, kuidas sellise kasvu tingimustes ei suudeta lahendada mitmeid ühiskonnas väga teravalt üleval olevaid probleeme. Tihti oleks nende lahendamine eeldanud vaid head tahet ning koostöövõimet.

Eelarve on dokument, mis näitab selgelt valitsuse prioriteete ja poliitilisi valikuid. Jutt sellest, et näiteks kaitsekulutuste väiksem tõus pole võimalik on puhas demagoogia ning kui valitsuse prioriteediks ei ole näiteks õpetajad või lapsed vaid hoopis kaitsekulutused, siis oleks võinud ka nii öelda, mitte ajada avalikkusele udujuttu, et teisiti ei saa ja täiendavateks kulutusteks raha pole.

Raha on eelarves tõesti vastavalt majandusprognoosidele planeeritud konkreetne summa ja tõde on ka see, et ca 2/3 sellest mahust on erinevate kohustuste ja seaduste kontekstis n.ö. lukus, kuid seal on veel ikka üks päris suur hulk vahendeid, mille kasutamise sõltub selgelt poliitilisest tahtest või tahtmatusest.

Kokkuvõtvalt on lihtsalt veidi kurb, et ka nii olulise dokumendi arutelude juures ei suuda me pidada üksteisest lugupidavaid debatte, vaid oleme ikka oma noore demokraatia juures olukorras, kus pea- ning rahandusminister kuulutavad parlamendi puldist tõemonopoli.

Lõpetuseks tõden, et opositsiooni saadikud ei saanud kuidagi selle eelarve poolt hääletada, kuna nende ettepanekud langesid ikka väga viljatusse pinnasesse. Aga hale oli vaadata ka seda, kuidas koalitsioonisaadikud kuulasid vaikselt noogutades “isakeste” mõtted ära ja vajutasid raudse kindlusega partsti rohelist nuppu.