Ligi kümme aastat tagasi altkäemaksu võtmise kahtlusega Tartu abilinnapea kohalt lahkuma sunnitud Kajar Lember (48) naaseb valimiskarussellile. Pakkumisi kandideerimiseks tehti talle mitmest erakonnast, kuid Lember jäi sotsidele truuks. Ka on ta valmis naasma Tartu abilinnapea kohale.
Kajar Lember, miks otsustasite pärast nii pikka pausi taas kohalikel valimistel kandideerida?
Tundub, et poliitika on muutunud kole ebapopulaarseks, sest pea igast erakonnast on keegi mulle otsa vaadanud ja küsinud, mis ma sügisel teen. Ma ei ole küll üheksa aastat ühegi erakonna liige olnud, kuid nüüd kohalikeks valimisteks olen andnud näpu sotsiaaldemokraatide nimekirjale.
Teiseks olen enda jaoks selle selgeks mõelnud, et kui ma valimistele lähen, siis kindlasti ei ole eesmärk erakonnale ainult hääli juurde tuua, vaid vaadata, mida saab Tartus paremaks teha.
Kui juhtub, et selle nimekirjaga õnnestub jõuda Tartus järgmise koalitsiooni moodustamise juurde, siis olen taas valmis oma kogemusi rakendama linnavalitsuses. Erakonnaga ma veel pole liitunud, aga kui peaks juhtuma, et suhe sotsidega muutub töisemaks, siis olen valmis erakonda astuma.
Vahepealne puhkehetk avalikust võimust andis võimaluse analüüsida ja mõelda, kuidas saaks asju teha teisiti. Ma pole nii vana, et peaksin jätma oma arvamuse enda teada, samas seda kogemust, mille sain sellest pikast ja radikaalsest protsessist, ei maksa raisku lasta.
Pean väga oluliseks, et linnavalitsus suhtleb ettevõtjatega, ka ametnikud peavad aru saama, et raha ei tule seinast, vaid ettevõtlusest. See on valdkond, kus tunnen end väga hea praktikuna.
Kuidas saaks Tartus paremini?
Kinnisvaravaldkonnas on tarvis kõige enam vaeva näha, sest kuidas saab olla nii, et ERMi taha on arendajal lihtsam kortermaju ehitada kui Tartusse.
Üheks võtmesõnaks on ka linnavalitsuse ühtsus. Samas annan endale aru, et praegu olen diletant, kes on linnavalitsuse asjaajamisi üheksa aastat vaid kõrvalt näinud. Aga mulle tundub, et ehk oleks linnavalitsuses ka osakonniti rohkem tarvis koos käia, rohkem suhelda. Julgen väita, et parema koostööga linnavalitsuse sees oleks võimalik protsesse parandada ja kiirendada.
Ma ei ole väga suur kodukontori fänn, näen, et kuskilt otsast on see efektiivsusele mõjunud. Ka linnasüsteemis on see kord ehk liiga soft‘iks läinud. Olen nõus, et üks päev nädalas, näiteks reede, võib see kodukontori päev olla. Aga rõhutan, et omavalitsuses, kus tegeletakse inimeste probleemide lahendamisega, tuleb kohal käia, omavahel suhelda.
Mis ametikoht võiks teil linnavalitsuses olla?
Eks see ole erakonna otsustada, aga on üsna ilmne, et Tartusse koalitsioonivalitsus tekib. Olen öelnud, et kui võimalus tekib ja tulemus seda lubab, olen valmis asuma abilinnapea kohale. Minu esimene eelistus oleks tegutseda ettevõtluse ja rahanduse valdkonna abilinnapeana.
Kuid ka sotsiaalvaldkonnas on Tartus põnevaid väljakutseid, ei välista, et võin ka selle valdkonna juhtimise enda peale võtta. Usun, et eestvedaja võimeid pole ma vahepealsete aastatega kaotanud.
Samas mingi mänguilu on selles minu kandideerimises ka. Nii mõnelgi võibolla läheb kõht lahti selle peale, kui kuuleb, et Lemberil on ambitsioon linnavalitsusse naasta.
Kellel näiteks?
Arvan, et neid isikuid on ilmas kindlasti, kes hoiavad mind silmas pidades rusikat taskus. Nii sitt mees ma ka pole, et mul ühtki vaenlast ei ole. Usun, et neid on nii poliitikute seas kui ka nende seas, kes omal ajal prokuratuuris seda minu asja vedasid. Kusjuures oluline on tähele panna, et pea ükski neist asjaosalistest ei tööta enam prokuratuuris.
Kõik prokuratuuri töötajad, kel on südametunnistus alles, võivad mulle Tartus vabalt hääle anda, ehk saavad ka ise rahulikumalt magada. Arvan, et Tartu juuksurid annavad mulle küll hääle, sai ju pikalt neile reklaami tehtud.
Kui palju jälgite erakondade reitinguid ja siinseid poliitilisi jõujooni?
Tartus on võtmeküsimus, kas Parempoolsed ja Eesti 200 veavad end üle künnise. Reitingud ütlevad, et ei vea, aga samas kui Eesti 200 kuskil üldse püünele pääseb, siis usun, et see on Tartu.
Parempoolsed on need, kellele ettevõtjad on nõus laua katma. Ettevõtlussektor on võtnud suuna Reformierakonna asemel toetada Parempoolseid. Selles võitluses on sotsiaaldemokraadid nõrgal positsioonil. Sotsiaalsete asjadega tegelemine, nagu haridus, lasteaiad ja hoolekanne, ei ole need teemad, mis ettevõtjaid köidaks. Aga ühiskonnas peavad mõlemad pooled olema tasakaalus.
Ega ma ka ole tüüpiline sotsiaaldemokraat, kuid usun võrdsemasse ühiskonda. Üks mees ütles mulle kunagi: Kajar, sa oled nagu Ivari Padar – ise sa sots ei ole, sinu valijad ka sotsid ei ole, aga lõpeks oled ikkagi sots.
Tulles tagasi jõujoonte juurde, siis teistpidi on oluline, mis tulemuse teevad EKRE ja Keskerakond, kel on tõusukõver reitingutes hea, aga selle realiseerumise osas olen pigem skeptiline. Sotsidel on alati protsendi täis võtmine probleem ja Reformierakond teeb reeglina alati reitingutest tugevama tulemuse, kuna neil on see linnapeafenomen.
Trend näitab küll Isamaale meeletut edu, aga kui ma peaks tulemuste ennustamiseks kuskile konjaki vahele panema, siis ütleks, et Reformierakond võidab Tartus valimised.
Kuid on selge, et Tartus ainult üks erakond võimu ei saa. Isegi kui kaks poolt annaksid koalitsiooni välja, leian, et targem oleks luua ikkagi laiapõhjalisem, vähemalt kolmeliikmeline võimuliit. See tagab kodurahu ja kaasatuse.
Ütlesite ennist, et pakkumine kandideerida tuli pea igast erakonnast. Miks te ei liitunud parempoolsetega, kes esindavad selgelt ettevõtjaid?
Üks väheseid parteide esindajatest, kes minu poole kandideerimispalvega ei pöördunud, oli parempoolsete juht Lavly Perling (endine peaprokurör – toim). Samas ma pole ka väga kindel, et ma tema kõne vastu võtaks.
Kuidas kavatsete kampaaniat teha? Kas lähete tänavale ka?
No pastakate asemel jagan parema meelega kamme. (Kaks aastat tagasi riigikogu valimistel kandideerides jagas Kajar Lember kampaania raames kamme viitega kohtuprotsessile, kus talle pandi süüks, et tasuta saadud juukselõikus oli altkäemaks. Lember mõisteti altkäemaksu süüdistuses õigeks – toim).
Need kammid said väga head tagasisidet, inimesed kasutavad neid siiamaani. Hea meelega lähen ka tänavale inimestega rääkima, sest tahan teada, mida nad arvavad. Ma tegelikult ju ei tea, mida arvatakse, sest viimati kandideerisin siin 2013. aastal.
Kindel on see, et tänaval inimestega suheldes saab kõige paremat tagasisidet. Isegi see, kui keegi su tänavakampaania käigus läbi sõimab, tuleb vahel kasuks. Seega augusti lõpust kuni valimisteni võib mind Tartu tänavatel kohata.
*artikkel ilmus Tartu Postimees digiväljaandes 24. 08. 2025