„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist.
Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses.
Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest.
Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008).
Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks?
Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi.
Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu?
Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv.
Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima.
Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka.
Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt.
Ilmus Delfis 27.05. 2008
