Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.
Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.
Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.
Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.