Tulenevalt huvitavast elutsüklist, on vahel tunne, et tahaks lüüa oma kallil kodumaal toimuvale käega ning toimetada oma pisikesi toimetamisi, sest olen aru saanud, et oma nina valjuhäälne toppimine mõningatesse teemadesse põrkub vastu seina, millega kokkupõrkes jääb kahjuks ikka kannatajaks inimene.
Aga siis lööd hommikul ajalehe lahti ja loed, kuidas maksumaksja palgal olev ja kogu meie transpordi süsteemi eest vastutav tegelane, teatab ühel päeval, et Hiiumaa lennuk on mugavusteenus ja teisel, et saartevahelises parvlaevaliikluses oleks kõikse targem idee kohalike soodustused ära lõpetada! Siis hoiad peast kinni ja saad aru, et kas poliitiline või sotsiaalne närv on selline, et ei oska vait olla. Olles ise ka nö kahepaikne nii eraisiku, kui ettevõtjana ja kasutades praamiteenust enam kui 50 korda aastas, tahaks ikka väga sõna sekka öelda.
Ehk mida kuradit ? Jah, kohaliku inimese parvlaevapileti hind ongi puhas poliitiline otsus! Aga riigiasutuse juht peaks ka endale aru andma, et ta on ka ametisse palgatud riigi transpordipoliitkat ellu viima, mitte targutama sellistel tundlikel teemadel. Ja riigil peab siin olema oma seisukoht, sest kui ikka omanike ootusi ei täideta, on vaja teha muudatusi ja tundub, et see ei puudata viimastel aegadel ainult siinkirjeldatud asutust.
Tundub, et mõni tegelane ei saa ikka üldse aru enda ameti rollist ja sellest, mis on reaalne elu ja toimimine saartel ning selle asja regionaalpollitiline mõõde. Eriti taunitav oli selles loos Kagu-Eesti ja saarte elanike suuunas toodud vastandumise loogika ja seda võrdse kohtlemise kontekstis. Jah, õige on ka tõesti väide, et kõik inimesed on võrdsed, aga kontekstis, et saarlastele tehakse praamipiletite hinna kaudu mingeid soodustusi ja antakse eeliseid, see ei päde kahjuks sisus kuidagi!
Jutt sellest, et selliste kokkuhoiukohtade väljatoomine on niiöelda ausalt probleemidest rääkimise märk, siis julgen arvata, et tegemist on kas hoolimatuse või lausrumalusega. Aga lootus jääb, sest äkki see oli hoopis tema kaval idee juhtida tähelepanu transpordivaldkonna rahapuudusele ja see kõlas veel paremini, kui prügikastide ärakoristamine suurte maanteede äärest? Siis huumorisõbrana isegi mõistaksin, aga kuna teema on humorist kaugel, siis tunne jäi kahjuks teistsugune.
Aastaid oleme rääkinud maantepikenduse põhimõttest, ehk et riigisiseselt ei tohiks laevapiletid maksta inimeste jaoks rohkem, kui kuluks sama vahemaa läbimiseks mööda maanteid. See oleks regionaalpoliitika, mida riigilt ootaks, sest siis saaks rääkida võrdsest kohtlemisest. Sellenigi on veel pikk maa minna, kuid kohalike tuntav sõidusoodustus, on selge samm selles suunas. Alati võiks soodustused olla veelgi selgemad aga tänane süsteem on toimima saadud, ja õnneks jagab ka tänane majandusminister seisukohta, et saarte ja mandri vaheliste ühenduste harvendamine või sõidusoodustuse äravõtmine pole lahendus kokkuhoiuks. Loodan väga, et seda meelt on ka järgmine!
Praamipileti hind tõusis aasta tagasi üle 40 protsendi. Saare-,Hiiu- ja Muhumaal sissekirjutust omavatel inimestel jäi hind suuresti muutumatuks ning tõesti see tõi kaasa sissekirjutuste kasvu. Ja mis selles halba või valet olemuslikult on, kui kahte kodu omavad inimesed teevad sellise valiku? Hinnasoodustus näiteks ei laiene saarte transpordiettevõtete veoautodele, mille täismass suurem kui 3,5 tonni. Ja see on meie ettevõtluse konkurentsivõimele isegi täna suureks probleemiks. Kui inmene sõidab tõesti aastas paar korda saarele on see hind siiski kokkuvõtes olematu number puhkuse eelarves, aga neile, kes liiguvad igapäevaselt või ettevõtetele on see ka täna suur lisakoormus.
Jah, see ongi regionaalpoliitiline erisus, aga see ongi riigi roll, et seal kus on turutõrked ehk tihti ääremaadel ja saartel, tulebki sekkuda ja ellu viia soovitud poliitikaid ja seda ka läbi strateegiliste riigiettevõtete. Need on justnimelt jäetud riigi omandisse selleks, et tagada teenused kohtades ja viisil, mis turupõhiselt ei toimi. Sama on ka transpordi korraldamisega selle kõige laiemas mõttes.
10 aastat tagasi tegi toonane Maanteeamet uuringu, millest järeldus, et peale uute parvlaevade kasutuselevõttu on rahulolu liikumisega oluliselt suurenenud aga ainsaks mureks ikka kallis hind kohalikele ja ettevõtetele. Usun, et täna oleks selle uuringu tulemus sarnane, sest igast otsast on see nn saareline lisakulu.
Mulle väga meeldis üks kommentaar, minu näoraamatu seinal, kui sedasama teemat kajastasin. Pakuti, et inimesele, kes räägib kuskilt kaugelt asju vaadates, kuidas peaks ülemere transporti harvendama ja kokku tõmbama, tuleks panna koduuksele ajalukk, mis avaneb täpselt Hiiumaa praamigraafiku aegadel. Eks siis näis, et kui jääd hommiku tööle minnes või õhtul koju tulles minuti hiljaks, siis kas ootad ukse taga järgmist aega või uut hommikut. Usun, et selle katse läbiviimisel tuleks jalad maapeale tagasi ja oleks rumalt targutamiset jupp maad vähem .
Lugu ilmus 31.03.2023 ajalehes Saarte Hääl
