Lihtsalt halenaljakas oli paar päeva tagasi lugeda isamaalaste peasekretäri arvamust, kus ta kinnitas, et maavanema kohad ei ole parteide vahel jagatud.

See on ikka ühe valitseva poliitiku suust nii jabur jutt, et selle eest võiks avalikku selgitust küsida. Huvitav on see, et kui juba 2 aastat tagasi koalitsiooni moodustades lepiti kokku, mis maavanemate teemal saama hakkab, siis üks läbirääkijatest justkui ei tea sellest midagi.

Täna õnneks on mitmed lehed selle teema üles tõstnud ja peale neid sõnumeid ei tohiks vist arusaamisega kellegil probleeme olla. Väide, et regionalministril on vabad käed maavanemate kinnitamiseks kuulub ulmevaldkonda ning see näitab, et valetatakse räigelt ja tahtlikult.

Loomulikult külvas sotside valitsusest minemapeksmine segadust juurde, sest 5 maavanemat oli ka neile lubatud. Kaks meest said ametisse, kuid nüüd oli vaja veel kolm maakonda jagada ning kolm ei kipu kuidagi kahega jaguma ja see omakorda on toonud kaasa teatavaid vangerdusi. Sellest ka avalikkuse suur huvi ja halvasti varjatud tagatoa kokkulepped imbusid kiirelt läbi seina.

Nii toorelt pole maavanemaid veel kunagi paika pandud, ning see on tõesti kurb. Kui paar aastat tagasi Põlvamaal omvalitsusjuhid näitasid uuele maavanemale punast tuld siis ikka pandi partei funktsionäär jõuga paika. Samasugust huumorit näeme sel aastal veel tõenäoliselt mitu korda, sest seaduse järgi peabki minister omavalitusjuhtide arvamust kuulama, kuid mitte sellega arvestama.

Oh ajad, oh kombed. Vägisi tulevad meelde ajad, kus üks habetunud peaminister arvas ka, et see rauast toru, mida tema käes hoidis küll pauku ei teinud ja märklaud ei olnud ka tema arvates kellegi nägu…