MINISTRI TÖÖ VÕI LIHTSALT MÖÖ?

Veel hiljuti lugesime, et hinne rahvastikuministri tööle oli „töö tegemata”. Toona avalikustas riigikantselei aastaraporti, mille kohaselt ei saanud minister hakkama oma tööga, kuna tegevused olid tegemata ning sellest tulenevalt ka eelarve vahendid kulutamata. On ikka jama küll, kui eelarves on raha alles!
Palo pressiesindaja kommenteeris majandusaasta aruannet Eesti Päevalehele järgnevalt: Majandusaasta aruanne ei ole kõige õigem koht, kust otsida andmeid selle kohta, milliseid ülesandeid minister on täitnud. Selle dokumendi eesmärk ei ole anda detailset ülevaadet ministri tegevusest vaid riigikantselei majandustegevusest. Eks selle kommentaari sisukust tuleb igaühel endal hinnata, aga see selleks.
Nüüd siis on rahvastikuminister mõelnud „tööle hakata” ning sõlminud ajakirjanduse andmetel lepped nii Kanal2 kui ka ETVga. Ehk poleks selles midagi nii hullu, kui majandus õitseks, sest koostöö riigi ja rahva vahel toimub osalt ka läbi ajakirjanduse. Aga olukorras, kus Ansipi juhitud valitsus jätab omavalitsused ilma investeeringutoetustest ning järgmiseks aastaks plaanitakse omavalitsustel kärpida veel täiendavalt kuni miljard krooni, ei tundu see küll eriti targa otsusena! Pole ka enam uudis, et valitsus kavandab vähendada eelarveaukude täiteks koolilõuna summat kuni poole võrra. Isamaliitlasest haridusminister ütleb, et tema hea inimesena seda ei teeks, aga paha krokodill sööb laste lõuna. Hea haridusminister, sa kuulud ju samasse koalitsiooni kust tulevad ka krokodillipojad ja nende kasvatamisega võiks ise hakkama saada, mitte avalikkuse ees oma „teistsugust” arvamust propageerida.
Ja kõige selle juures on rahvastikuministri eesmärk tõenäoliselt õilis, kui soovib tutvustada eestlastele meie rahvuskaaslaste elu-olu väljaspool Eestit. Kui aga küsida lapsevanemalt, kas talle on olulisem laste koolitoit või informtsioon väliseestlaste tegemistest, olen üsna veendunud, et lapsevanem valib esimese.
Selle teema lõpetuseks tahaks loota, et Palo viimase sammu ajendiks pole soov eelarve vahendid kulutada vaid tahe Eesti avalikkust millegist olulisest teavitada. Loodan, et minister ei võtnud riigikantselei hinnangut majandusaastaruandele väga tõsiselt ja ei püüa eelarves ettenähtud summasid kiiresti kulutada. Ja samuti tahaks loota ajakirjanike professionaalsusele, et see ei ole esimene samm propagandasaadete jadas valimiseelsel perioodil, kus ajakirjanik ei vali teemat vaid selle valib suurem rahakott.

Minu jaoks jääb tegelikult siiralt arusaamatuks, miks rahvastikuminister Urve Palot viimasel ajal ministritest enim kritiseeritakse. Tahaks pöörata tähelepanu hoopis teisele ministrile, kes minu meelest ei ole siiani aru saanud, mis minister ta on ja miks ta ametis on. Kas just see ei olnudki tema sinna postile panemise eesmärk, et näidata seda positsiooni mõttetu ministrikohana!? Millest jutt, loomulikult meie regionaalpoliitika eest vastutavast ministrist. Üsna huvitav oleks jälgida ülevaadet regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri tööst, kes alustas e-riigi propageerimisega ja lubas valdade liitmisega mitte tegeleda. Tänaseks on vastupidi, regionaalne e-tiiger elab oma elu edasi ning tatsab tasa-tasa mööda Eestimaad ringi ning minister on asunud tegelema matemaatika õppetundidega. Kurb on see, et matemaatiliste oskustega ei ole võimalik tasakaalustada oma regionaalpoliitilist ebakompetentsust ja rääkimata reaalsest töökogemuset valdkonnas, mida säravate silmade välkumisel juhtima asuti.
Kumb on Eesti rahvale täna valusam, kas erameediasse eraldatud vahendid või omavalitsuste investeeringute ja tasandusfondi kärped? Fakt, et maapiirkondadest kaob elu nagu imeväel, ei ole selle ministi suust veel sisulist kommentaari saanud. Valitsuskabinetist sõidetakse temast üle nagu tühjast kohast, ning minu meelest tal puudubki arusaam, mille ja kelle eest ta peaks seal seltskonnas seisma. Isegi, kui ta ei arva ega tea midagi kohaliku omavalitsuse tulubaasist, siis oma otseses alluvuses olevate Maavalitsuste eest võiks ju ikka suu lahti teha, kuid ka neid asutusi ootavad ees meeletud kärped! Kuhu edasi? Sisuliselt arvan, et härra minister peaks kuulama, mida praktikud talle räägivad ning mitte tegelema pseudoprobleemiga, milleks minu meelest on omavalitsuste arvu üle heietamine. Rahvastikuminister võiks ka oma kolleegile võibolla ühe teleseriaali tellida, mis tutvustaks ministrile meie kuulsaks lauldud nn depressiivseid väikelinnu, sest selle tulemusel saaks ehk temagi aru, et tegemist on kaunite ja elamisväärsete paikadega ning depressiivsus asub tihti hoopis ühes teises suures linnas. Minister saaks seeläbi ka kuulata omavalitsusjuhtide ning kohalike inimeste arvamust sundliitmise kohta ning sellest, kuidas on viimase valitsuse ajal tehtud otsuste tulemusel elu Eestimaa paikadest hakanud ekstreemsel kiirusel lahkuma ning palju muudki huvitavat ning harivat eestimaalaste elust!