Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on päevakorras jällegi teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte. Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis paneb asjad ise paika. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba saada aru, et ühe majandusmudeli aeg on läbi. Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist. Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiki selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks. Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks. Sama kehtib ka EAS ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks. Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse kas riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni. Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohustuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on potentsiaalse kurjategijaga vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat. Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele vaid võibolla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi alustama ettevõtlusega. Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning ülemisest otsast selle pügamine võib esmapilgul tunduda atraktiivne, aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub. Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute tegemise otsustamine – olgu selleks siis kas Tallinn-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on üheltpoolt ehitushinnad vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks. Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel selgelt väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule ja lõppkokkuvõttes saaks tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot vaadates järgmist inimpõlve ootama.Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, siis tuleb tõdeda, et olen alati olnud seisukohal, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile, ning ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes minevikku meenutab, sel…Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga üheskoos ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetmise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kiireid samme koheselt ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Ega eestlased ikka päris niisama ka seda vanasõna, et tark õpib teiste ja loll oma vigadest, tihti ei kasuta.