Pakun, et minu kaasus läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot

Ettevõtja Kajar Lember veedab palju aega Saaremaal oma rajatud Asva viikingikülas, et tutvustada külastajatele kohalikku ajalugu. Ka kaheksa aastat kestnud ja märtsis õigeksmõistmisega lõppenud kriminaalasi ei anna veel päris rahu ning Lemberi arvates on sellega tehtud märkimisväärselt kahju nii maksumaksjale kui ka talle endale.

Asva linnuse siseõues lüüakse laiali üks väiksem värav, sealt vahelt vehib ärevalt linastes riietes Kajar Lember.

„Ruttu! Lina kupardamist näeb veel ainult viis minutit!“

Lina on kohalik, natuke oleks pidanud veel küpsema. Sületäiest, mis neiud kupardest puhtaks teevad, piisaks ehk varrukaotsaks, aga tegevuskeskuse külastajad saavad vähemalt teada, kuidas see asi käib.

Lember on juba Gotlandi käia juures, saanud ühe sakslase seda väntama ja teritab liimeistrit. Ise seletab saksa keeles, mis asi see on ja kuidas sellega palke kooritakse. 

Sakslane laseb vastumeelselt käia käepideme lahti, sest Lember peab hakkama intervjuud andma, aga haarab kohe õhinal liimeistri.

„Ziehmesser! Jaa-jaa!“ 

***

Nii et kui vaja, räägite saksa keelt ka?

No ma olen nooruses aasta jagu Saksamaal põllumajandusettevõtetes töötanud.

Või nii?

Jah, olin 18 ja tahtsin ka, et oleks raha auto ostmiseks. Siis läksingi Saksamaale taludesse lehmi lüpsma.

Päris maamees siis. Sündinud-kasvanud Saaremaal ja …

… lõpetanud Vana-Võidu kõrgema põllumajanduskooli, kui sellest kunagi püüti teha rakenduslikku kõrgharidust andvat õppeasutust.

Elektrikuks õppisin seal. 

Vana-Võitu läksin tegelikult lootuses, et minust saab ratsasportlane – seal oli tookord üks Eesti ägedamaid ratsabaase ja oodati, et valmiks veel uus maneež. Tegelesin ratsutamisega päris usinalt.

Mille taha ratsasportlase karjäär jäi?

Elu läks teisiti, huvid muutusid. Sattusin Mati Kallaspooliku trenni ja hakkasin lauatennist mängima, sest Mati oli lihtsalt nii erakordne inimene.

Muide, olen sel alal mitmekordne Eesti meister põllumajanduskoolide arvestuses.

Varem olite piltidel rohkem ülikonnaga, nüüd olete silma jäänud selle viikingistiilis rüüga.

Siin Asva viikingikülas mind muude riietega ei näegi, aga ülikonda pole tõesti ammu selga pannud.

Toimetate siin päris aktiivselt?

Pool nädalat olen Saaremaal, teise poole teen Tartus paberitööd ja tegelen Vudilaga (mängumaa Kaiaveres – toim).

Saaremaal proovin alati ise käed külge panna, ühest küljest on siin seda vaja, teisest küljest … ikka tore ka!

Tegevuskeskuse ja viikingilinnuse projekt sai alguse siis, kui teil uurimine oli veel pooleli. Kust see mõte üldse tuli?

Pronksiaegne Asva linnusasula, kus arheoloogid on viimastel aastatel palju avastusi teinud, on minu vanaema maadel. Et seal midagi väärtuslikku üldse ajaloo mõistes on, avastati alles 1930. aastal, aga siis olid maad juba välja mõõdetud ja see jäigi eraomandisse.

Minu jaoks on omaette missioon seda perioodi praeguste inimesteni arusaadavalt tuua. Pronksiajastu on ju meist nii kaugel, et seda on raske hoomatagi.

Saksamaa Rostocki ülikooli arheoloogiadoktor Uwe Sperling on siit kandist leidnud 3000 aastat vanu odrateri, Baltimaade vanimad hobusesäilmed ja koerakakat. Need on siis kõik teie pere maadelt?

Täpselt nii. Meie vanalt heinamaalt. Vanaemaga tegime sealsamas minu lapsepõlves käsitsi heina ja võis vabalt juhtuda, et kohale saabus mingi ratturite grupp, et vabandage, kus see linnus on. Seal on maastikul vallseljak, siis torisev vanaema sellele osutaski, et pole siin vahtida midagi, see ongi see linnus ja minge nüüd minema, inimesed teevad heina siin.

Et see nii vägev koht on, selgus Uwe Sperlingu töö käigus, kes oli veendunud, et Saaremaal on päriselt pronksi toodetud. Kui ta alustas, siis oli see utoopia. Nüüd on see fakt, siit lähedalt mäe otsast on leitud pronksisulatusahjud. Teades, et ei tina ega vaske Eestis pole ning see tuli tarnida, siis on täitsa uskumatu mõelda, kuidas see kaubandus pidi siin käima.

Lisaks on siit leitud ligi 60 000 keraamikaleidu. 60 000!

Ja sealjuures on linnusasula poolest hektarist läbi kaevatud ainult 300–400 ruutmeetrit. Siin oleks kaevata küll, aga raha ju ei ole.

Teete ehk PRIAle taotluse?

(Turtsatab.) Olgem ausad, see, mida mina siin viikingikülas teen, et nendele leidudele ja ajastule tähelepanu tuua, võiks olla riigi ja mitte idioodist eraisiku asi! See pole siin niivõrd ettevõtlus, kuivõrd kolkapatriotismist ajendatud missioon. Mõned ütlevad: oi, nii vägev asi on ehitatud, mis siin varem oli? 

Mitte midagi! Viljapõld oli siin.

Kivid, mida näete, on ka siia kohale tassitud. Aga ju see siis minu teema on. Ja tõesti, olen seda nimetanud enda jaoks teraapiaobjektiks. Kui Eesti riik mulle juba vaba aega andis, siis oli vaja energia kuhugi suunata. Tõsi on seegi, et olen seda viikingilinnuse mõtet endas aastaid kandnud.

Muide, sellele projektile oli tehtud PRIA taotlus ja see pidi saama 150 000 eurot. Kui minu jama peale hakkas, siis panin asja korraks pausile.

Kuna mind süüdistati hinnapakkumistega manipuleerimises, võtsin sellele projektile uued avalikud hanked. Need olid kaks korda ja rohkem algsest suuremad. Saatsin PRIAle kirja, et mina ei oska regionaalpoliitikat edendada, teie ilmselt oskate paremini, tehke seda siis ise ja võtke raha tagasi.

Kuidas siis saite?

Otsisin sõpradelt-tuttavatelt toetust, palju asju tegime ise. Sõbrad kinkisid isegi sildi, et võib julgelt ringi vaadata, siin pole kasutatud euroraha.

Aga kui tahad midagi suuremat teha, siis toetuste küsimisest päriselt ei pääse. Meil on ajalugu selgitav film ja tore väike näitus, sellele küsisime EASist toetust, samuti köögile.

Olete varem ametnikele ette heitnud eluvõõrast suhtumist ja oskamatust paberil kirjutatut päriselus ära tunda. Kui hull see kabinetimõtlemine meil siis on?

No seda ikka on. Inimene, kes kirjutas minu asjas kokku korruptsiooniosa, lasti 2018. aastal PPAst lahti ja töötab praegu PRIAs järelevalveosakonna juhatajana. Kui keegi väidab, et siin pole mingeid seoseid minu asjaga, siis mõelge järele.

Mulle on kinnitatud, et minu asjas oli ammu selge, et sellest ei tule midagi, aga jätkati ikkagi. Ilmselt prokuratuur lootis, et ma lähen kokkuleppele, ja normaalne inimene selle kaheksa aasta jooksul olekski läinud.

Minul tekkis jonn. Ma ei ole ju uurimise vastu! Kui on kahtlus, siis küsige, uurige, rääkige. Aga kui istub vastas inimene, kes ei suuda piltidelt aru saada, kas tegemist on vana maja lammutamise ja uue ehitamise või renoveerimisega, siis ongi talle väga raske ennast arusaadavalt väljendada ja tekib ka küsimus: mis siin üldse toimub?

Teie telefonikõnesid kuulati palju pealt. Kas sellest on tulnud ka mõningane harjumus käia inimestega vestlemas ilma telefonita?

Minu kohta kaardistati 57 000 kirjet koos sõnumitega. Seda ei jõua iial keegi läbi lugeda ega analüüsida ja sealt ka ei leitud mitte midagi. Nii et mida mul karta või varjata on?

Samas, miks peaks keegi teadma, millisest poest ma endale aluspükse ostan?

Ma ei olegi niivõrd vihane kõige selle pärast, aga vastik on küll. Lihtsalt vastik.

Samamoodi, nagu mu kodu läbiotsimine oli: inimesed otsivad hasartselt läbi riidekappe ja lastetube. Tagantjärele sain aru, et otsiti juuksuri kinkekaarti, võimalik, et raha – ma ei tea. Ja ei leitud ju! Leiti lapse toast Tartu lõbustuspargi plaan, see võeti üldse ainsana võidurõõmsalt kaasa. Oleksin võinud selle arvutist neile kätte näidata ise.

Pärast teid olid Tartu linnavalitsusest uurimise all veel Valvo Semilarski ja Artjom Suvorov. Tekkis mõneti veider tunne, et sinna asutusse on ohtlik töölegi minna.

Suvorovil on nn konjakikaasus, tema mõisteti kõigis kolmes kohtuastmes õigeks, läks üsna kiiresti ja lühidalt.

Semilarski jäi süüdi ühes episoodis, mille sõnastus oli ligikaudu selline, et keegi ei saanud kahju ega kasu, kuid tuvastati, et tekkis korruptsioonioht. Toimingupiirangu paragrahvi osas sellest juba piisab. Usklik ma pole, aga asja teades võin vanduda mistahes pühakirjal, et mingit süüd Valvol seal ei olnud. Mul on inimesena temast väga kahju, see asjade käik oli täiesti absurdne.

Pärast seda, kui mind oli suure käraga maha joostud, oleks võinud siiski järgmisi samalaadseid kaasusi rahulikumalt võtta.

Kasvõi juuksur Tuuli Tiro, keda ma pikalt tunnen ja kes siinsamas viikingikülas oli valmis avatud talude päeval kõigile soenguid tegema – kui kuulata meie omavahelisi telefonikõnesid, siis need on sellised, et Rohke Debelakk võiks sealt saada palju materjali. Aga et politsei seda tõsimeelselt kirja paneb, see on siiski liig.

Olete nüüdseks saanud selgeks, mida ettevõtjana võite sõpradele kinkida? Tohite üldse midagi ilma arveta välja anda?

Arvan, et ei tohi. Eriti kui asi on veel otsustusprotsessis.

Pärast minu kaasust ja järgmisi kaasusi tekkis Tartus folkloor, et tahaks linnavalitsusse jõulukingituse viia, nagu alati on tehtud, aga kes on see, kes julgeb sellega kohale minna? Et paneks parem pakiautomaati.

Ühelt poolt nali, teisalt traagika. Ma ju näen avalikus sektoris, kuidas ametnikud ei julgegi otsustada, asjad venivad ja venivad. Ei tehta otsust, sest äkki ei ole kõik ikka päris viimase punktini kindel, ja jääbki kõik seisma.

Kui mõistlikuks te viljapõllule rajatud viikingiküla on äriliselt osutunud?

Investeeringute maht ja potentsiaalne käive on sellised, et tabelis seda ilusaks ei arvuta. Loodan, et tänavu saame esimest korda viie tegutsemisaasta jooksul jooksvad kulud nulli.

Suures plaanis on see kompleks praeguseks saanud selliseks, nagu ta algul mõeldud on. Väga suuri asju enam juurde ei tule, aga keraamikakoda tahaks ja ühe sellise toidukoja, kus saaks saviahjus midagi iga ilmaga valmistada.

Milline on Eestis toimiva turismiobjekti retsept?

Kui oskaks vastata, teeks paremaid asju! (Naerab.)

Pereturism on järjest nõudlikum, kõigile peab saama midagi pakkuda. Suurtele, keskmistele, väikestele – kõigil peab olema huvitav. Mõni laps tahab ronida, mõni on kolm tundi loomade juures jänese kõrval, ei tahagi sealt ära tulla.

Meelelahutuslik peab olema, et oleks põhjust aega veeta. Ja igal aastal tuleks midagi uut pakkuda, et värskust hoida.

Meist veidi eemal istub väike laps juba tükk aega pisikeste puust sigade ja hobuste juures. Kodus on ilmselt legod ja ralliautod.

Aga lapsega koos istuvad tema isa ja ema, terve pere mängib seal puust sigadega ühiselt. Nii see võikski olla, et kõigil on koos tore.

Üks takistusrada on meil näiteks puhtalt isadele, kes võivad seda võtta kas meelelahutuse või ka väljakutsena.

Inimesed ütlevad, et siseturism on nii kallis, et Saaremaa asemel on odavam Itaaliasse minna. Miks nii?

Hinnad ongi kõrged, ka tööjõumaksud on ettevõtjale kallid, ent kui hoolsalt planeerida, siis saab ka Saaremaale sõita. Aga jah, meil on aasta, kus on müüdud rekordarv praamipileteid, aga toitlustus ja majutus on miinuses. Siin on küsimus, kas teenuseid osutatakse mustalt või on klientidel kaasas oma toit ja telgid. Võimalik, et kõik kokku annab sellise tulemuse.

Samas, kui meie majutajatel on käibemaks kõrgem kui naaberriikides, siis lõpuks see hakkab ikkagi ka kuskilt mõjutama.

Kas väsimus ei tule peale, kui siin ja seal rahmeldada ja aina uusi asju välja mõelda?

Eks ikka tuleb.

Astusite Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast välja. Poliitika enam ei kutsu?

Selle kohta küsitakse palju. Ei tahaks midagi kindlat öelda. Olin otsustanud, et uurimise lõpuni kuskil kaasa ei löö.

Henn Põlluaasal on praegu üks uuem asi käsil.

(Naerab.) Ei maksa arvata, et minuga pole rääkinud päris mitmed. Mul hetkel konkreetseid mõtteid pole, aga arvan, et need tekivad. On asju, millega tuleks riigis kindlasti tegeleda, kasvõi seesama toimingupiirangu rikkumise paragrahv. See on läinud täielikku absurdi ja ma näen, et keegi sellega midagi ei tee. Aga peaks.

Prokuratuurile ei julgeta isegi küsimusi esitada, teema on liiga ebamugav. Vaadake või kohtunik Eveli Vavrenjuki kaasust, kus laenati sõbralt sõbrale õpikuid. Halloo! (Üha emotsionaalsemalt.) Seesama minu kaasus… Taas, ma saan aru, et on kahtlus ja uuritakse, aga nii palju mune võiks kuskil olla, et kui on näha, et sellest asjast midagi ei tule, siis ka lõpetatakse. Ja seda meil ei ole.

Pakun, et minu kaasus läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot. See oleks absurdselt suur ka siis, kui oleksin süüdi jäänud.

Asva linnusest selliste teemadega ei tegele.

Ei, kohalikust volikogust ka mitte.

„Must huumor on aidanud,“ ütleb Kajar Lember. „Ja kurjaks ei tohi muutuda.“

Meil on riigil praegu suur rahapuudus. Kas ettevõtjana saate aru, mis juhtus?

Arvan, et saan. Eesti suurim probleem on see, et meil on laenuintressid kõrgemad kui naabritel ja energia hind on väga kõrge. Sellises olukorras peab ettevõtjatele appi minema. Ja siin lasi riik mööda, samas Läti ja Leedu suutsid olukorra stabiliseerida.

Ja veel üks asi: riigina me oleme bürokraatia vindi totaalselt üle keeranud. Üks tööstusettevõte tõi näite, et sama tehase Lätti rajamine võtaks 2,5 aastat, aga Eesti puhul seitse aastat. See läheb üle piiri.

Kuulusite ka ise riigikokku. Kuidas on rahvasaadikud lasknud riigi nii ära käkkida, et otsuste juures olnud inimesena siin praegu käsi laiutate? Miks te õigel ajal midagi ei teinud?

(Tundeliselt.) Loll olin, noh! Nõrk! Mõnes mõttes on nii, et lihtsalt ei usu, et asjad nii käivadki päris elus, sest see ei saa ju nii olla.

Korruptsioon on loomulikult asi, mida ei saa tolereerida, aga kuhu me sellega välja läheme? Näiteks kultuuriministrit kutsutakse ilmselt igale teatrietendusele, on ju normaalne, et ta neil käib. Mida ta siis tegema peakski? Tean üht, kes ostis endale alati kõige kallima pileti, et ometi keegi midagi öelda ei saaks, aga samas see on ju tema töö osa, et olla kultuurielus kohal. 

Või kas peab arsti tema elutööga koos maha jooksma, kui tänulik patsient toob kommikarbi? Ja siis need asjad jäävad venima ja venima, inimeste elud ja plaanid on samal ajal lihtsalt pausil.

Varem oli nii, et kui inimene läks väikesesse valda ehitusluba tegema, siis tal aidati see ära teha. Praegu tuleb selleks palgata konsultant. Kas see on siis parem?

Tootmisettevõtete loomine menetletakse lihtsalt surnuks, tulem on see, et keegi siia ei tule ja töökohti ka pole.

Tuleme teie eraelu juurde tagasi. Teie abikaasa Anžela, kellega olete juba 25 aastat koos, on Ukraina juurtega?

Jah, Anžela isa on ukrainlane, ema eestlane. Pärnus koolis käinud, aga kõik koolivaheajad Ukrainas olnud. Kui abikaasa vanavanemad veel elus olid, siis käisime seal igal aastal. Nad elasid Sumõ oblastis Bilopillja linna lähedal, see on üsna Venemaa piiri ääres. Seda linna praeguseks enam praktiliselt pole. Aga sugulasi on seal kandis veel, suhtleme iganädalaselt. Pakkusime neile ka võimalust siia tulla, aga nad ei taha lahkuda, proovivad ikka hakkama saada.

Muide, olen varem isegi Ukrainasse proovinud lõbustusparki teha!

Tohoh?

See käis mu kohtukaasuses ka kuskil protokollist läbi, kui ütlesin, et mul on veel ühes linnas olnud see teemaks, nimelt Kiievis! Jõudsime isegi pool projekti valmis joonistada, aga ei läinud käiku. Hea näide, et ettevõtjatel ongi erinevaid asju käsil, kõik ei jõua ellu, tuleb midagi uut ja paremat või sobivamat peale.

Ja küsimus kogenud inimesele: kuidas hoida vintsutustes vaimset tervist?

Must huumor on abiks. Ja kurjaks ei tohi muutuda.

 

Lugu ilmus 15.08.2024 Maalehes

Autor : Bianca Mikovitš