Eesti Vabariik tähistab täna oma 91-st sünnipäeva. Võrreldes seda numbrit inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema.
Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud, kes on just vahetanud krõpsuga Pampersid up and go vastu.
Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.
Ei saa just täiskasvanu tunnuseks pidada seda, et me vahetult enne riigi sünnipäeva üritame läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse panna kohalikule omavalitsusele päitseid pähe ja räägime suure häälega kokkuhoidmise vajadusest ning siis teeme Riigikogu saalis koalitsiooni teerulliga demokraatliku otsuse suurendamaks pealinna volinike arvu jne , jne. Üks lollus järgneb teisele ja seda kõike ikka ja jälle võimu haaramise või siis selle kinnistamise pärast.
Oma näo säilitamiseks püüavad juhtivad poliitikud viimase momendini hämada tegelikust olukorrast. Milleks muuks saab nimetada riigi ühe informeerituma inimese – peaministri – veel aastatagust väidet, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada ja veel aasta tagasi kuulutas President rahvale, et me ei tohi omistada mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. President arvas ka veel aasta eest, et me ei tohi uskuda neid, kes kriisi ja krahhi kuulutavad. Neil polevat õigus ja nad liialdavad ning eksivad.
Kus me siis täna oleme? Täna on majanduskasv märgiga miinus ning esmakordselt oma peaministrikarjääri vältel tunnistas ka peaminister, et eksis. Uskumatu on tõeks saanud – 22,5 meetri kõrgusel hõljunud peaminister on maa peale tulnud. Loodetavasti lõplikult. Kõik see, mida praegu kärpimistuhinas tehakse on suuresti põhjendatud ja vajalik, kuid siiani ei mahu mulle pähe, miks seda ei tehtud novembris, kui tegelikult olid prognoosid olemas? Kas tõepoolest kardeti, et ei suudeta tähtajaks eelarvet valmis saada ning lihtsalt seetõttu nämmutati Riigikogus sisuliselt mõttetuid pabereid, mille pealkirjaks Riigieelarve seadus?
Kui see nii on, siis on see kurb, sest nüüd peame tegema planeerimatuid kärpeid ja tihti lõikame kiirustades sealt, kust tegelikult ei tohiks. Mulle, kui omavalitsustega seotud inimesele, on kindlasti kõige arusaamatum see, et valdade ja linnade eelarveid kärbitakse 2 korda enam, kui teisi riigieelarve ridasi. See on täiesti räige vägivald ja ülekohus Eesti omavalitsustele ja inimestele, kelledel on raskel ajal veelgi enam tuge vaja!
Aga las need eelkirjeldatud mõtted ja küsimused jäävad oma aega ootama. Täna on kodumaal sünnipäev ning siinkohal siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda. Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!
