Prokuratuuri jonn lihtsalt ei lase poolel teel seisma jääda!

Tundub, et Eestis ongi võistlevast menetlusest saanud nn protsessipõhine kriminaalmenetlus. Mida pikem ja vingema algusega on protsess, seda suurem paistab kuritegu, aga kahjuks ei muuda tähtsusetu asjaga pidevalt ja pikalt tegelemine seda tähtsaks.

30.03.2014 oli see päev, kui väidetavalt jõudsid mõned uurijad ja asja algatanud prokurör sisemisele veendumusele, et nüüd on saabunud nende tähetund. Tänaseks on sellest päevast 9 aastat ning 7 kuud möödas.

Paar aastat hiljem, ühel suurejoonelisel pressikonverentsil avalikkusele selgelt valeinformatsiooni edastanud tegelased ega ka tollane asutuse juht ei tööta enam oma ametites, aga oma 30 minutit kuulust said nad toona kätte. Minu jaoks aga protsess ikka kestab ja kui ka kolmas aste tuleb, siis vist veab ikka 10 aastase protsessini välja.

Meie kriminaalmenetluse seadustik vajab muutmist ja sellest ei pääse, kuigi keegi tegeleda ei taha. Mõned majandusvaldkonna kaasused loksuvad prokuratuuri ja kohtute vahel aastaid. Aeg kulub, inimesed väsivad, ettevõtted pankrotistuvad ning maksumaksja maksab uskumatuid summasid, kuid selget süüd ei tuvastata aga lõpetamise otsuseid ei tehta.

Pole ette nähtud

Mõistlik oleks kindlasti ka mõned menetlused nö poole pealt lõpetada, aga seadusandja pole näinud ette mõlemale osapoolele mingit mõistlikku lõpetamise varianti. Seda küll on kirjeldatud kui (eba)otstarbekuse paragrahviga lõpetamist ehk nn oportuniteediga, kuid kui selle asemel, et teatada kokkuleppe saavutamisest, pasundab prokuratuur meediale, et see oli nende suur võit, kuna paragrahv näeb ette, et tegu on justkui tehtud aga süü pole suur! No mis kompromiss või kokkulepe see ikkagi on, kuigi lõpetamine ise ratsionaalne?

Kas lõpetamise põhjenduseks oleks menetlusökonoomika või lihtsalt tervemõistuslik kompromiss – sisuliselt polegi sel väga vahet. Minu enda ümber toimuv protsess on üks väga halb näide sellestsamast praktikast, sest igati mõistlik oleks olnud see ammu lõpetada, aga piltlikult öeldes jonniti edasi.

Kus oleks siis mõistlik kompromiss, kui mõlemad osapooled on arusaamisel, et kohtus edasi minna pole mõtet, aga samas ei taha keegi nö võidupunktita ka saalist lahkuda? Kas ma olen täna esimese astme kohtus õigeksmõistetuna kuidagi õnnelik? Või oleks ma olnud õnnelikum, kui see saaga oleks 4-5 aastat tagasi lõpetatud kokkuleppega, kus ei jääks vastikut maitset suhu? Mõnede konkreetsete kaasuste näitel tundub, et teinekord läheb süüdistajate fantaasia kõrgelennuliselt käima ning siis ei suudeta enam pilve pealt alla tulla, sest enda „sisemise veendumuse“ oletus tundub nii õilis.

Oluline mõju

Praegune nn Porto Franco kaasus on kindlasti ka märgiline, sest selle mõju ühiskonnale ehk selle nn mahajooksmise päevale järgnenud poliitvangerdused näitavad selgelt, kui olulise mõjuga sellised asjad on. Ja nagu näha, pole vaja vettpidavad tõendeid, vaid piisab kahtlustuse supsutamisest ja ongi pööre tehtud! Aga aeg on õnneks pisut muutunud ja oletusel põhineva kahtlustuse eest vangi ei panda, aga mõnes asutuses preemiaid ja tiitleid jagatakse küll.

Näiteks minu kaasuses oleks suurekõlalised korruptsiooniepisoodid olnud kohtus lahendatavad ca 10 kohtuistungiga ühe kuu jooksul ja see oleks aastaid tagasi juba unustatud teema, aga reaalsus on see, et seda ei soovitud teha. Alguses süüdistused kõlasid väga võimsalt ja siis polnud kellelgi soovi need episoodid eraldada ja oleks saanud oluliselt kiirema lahendi, mida näitas eelmine aasta selgelt.

Kas siin oleks lahenduseks kohtueelsele menetlusele selge ajapiiri panek või ka näiteks majandusasjades üldise aegumise piiri kümnelt aastalt lühemale perioodile toomine – seda peaks arutama, sest selline, kõikide osapoolte ressursside räme raiskamine, ei ole kindlasti õigusriigile kohane ning ka mõistlik. Kui ikka kohtueelses menetluses ei jõuta näiteks kahe aastaga süüdistuseni, siis tuleks ära lõpetada, mitte hakata otsima argumente, kuidas protsessida ja leida midagigi, millega saaks ikka kohtuni välja venitada ja loota, et süüdistatav väsib.

Mitmetitõlgendatavus, mitte kuritegu

Jõuan ka taas toimingupiiranguid käsitleva paragrahvini – juba piisavalt on kohtuotsuseid, kus saavad küll piirid selgemaks, kuid on ka otsuseid, mis mõistavad inimese süüdi, kuigi kõik saavad kõrvalt aru, et selle aluseks pole mitte inimese asumine kuritegelikule teele, vaid ülimalt segane ja mitmetitõlgendatav seadus.

Üks etteheide protsessi venimisele on ka suure mahu kunstlik kokku kuhjamine, mis tegelikkuses ei vääri mingite tõendite nimetust, vaid pigem puhast soovi näidata asja mahukana. Ehk oletustel põhinev protsess – see tundub aastal 2023 ebareaalne aga ilmneb, et ikka käivad asjad nii.

Sama on ju jälitustegevusega – kui rääkida täna, et jälitamine on alati põhjendatud ja vajalik, siis tegelikkuses tõestavad kasvõi kolme Tartu abilinnapeaga seotud kaasused ilmekalt seda, et see ei ole nii. Juba on ka kõikides nendes asjades tuvastatud ebaseaduslik jälitustegevus, sest lisaks otstarbekuse küsitavusele, oli see suuresti igaks-juhuks jälitamine ja seda ei tohi teha.

Kindlasti tuleb suurendada parlamentaarset järelevalvet julgeolekuasutuste tegevuse põhiseaduslikkuse üle sh riigisaladustega seonduva üle, sest tihti tahetakse panna tempel peale ehk ära peita näiteks jälitustegevuse toiminguid, millel tegelikkuses puudub vajadus ja ka põhjendus ning puuduvad nende peitmiseks ja näitamiseks ka selged reeglid.

Esmane luba antakse kaheks kuuks. Aga kui ikka selle ajal ei selgu mitte midagi, siis ei peaks järgmist väljastama, et veel ei ole leitud, aga otsime veel, nagu minu puhul tehti. Arvan, et siin oleks lahenduseks see, kui lubade pikendamised käiks juba järgmise kohtuastme loaga, siis oleks jälgivad silmapaare rohkem.

Ja kui mitte midagi meie ühiskonnas ei juhtu ka peale seda, kui on kohtu tasemel tuvastatud, et mõned väga kõrgetel kohtadel istuvad jõuametnikud on sisuliselt valetanud menetluse asjaolude kohta, siis saad aru, miks on lubatud jõustruktuuri juhil silma pilgutamata teatada, et vahest peabki mõne profülaktika mõttes risti lööma, et teised asjast aru saaksid? Mille poolest see lähenemine erineb mõttearendusest, et andke mulle inimene, küll leiame ka paragrahvi?

Kes hüvitab?

Väga tänapäevane pole ka see, et sisuliselt puudub kohtualusel ka pärast õigeksmõistmist alus küsida kompensatsiooni ebamõistliku menetlusaja või moraalse kahju eest. Õigeksmõistetud isikul peaks olema elementaarne õigus saada hüvitust kasvõi näiteks saamatajäänud töötasu osas, mis on jäänud tal kohtualuse staatuse tõttu saamata. Ehk riigivõimu kuritarvitamine peaks olema ka sellistes kaasustes automaatselt kompenseeritav.

Mõned Eesti võimuorganid püüavad inimesele kogu aeg rõhutada, et igasugune kuriteo kahtlustuse esitamine ja kriminaalmenetlus iseenesest on normaalne protsess ja kahtlustataval on loomulik talumiskohustus! Aga isegi kui kahtlustus ei jää pidama, siis ega jumala eest keegi pea ka vabandama, nagu on öelnud endine Eesti peaprokurör, kes oli selles ametis ka sel ajal, kui see nn minu asi algatati. Elu näitab, et ega nad endale aru anna, mida nad tegelikult kahtlustatavatele ja nende lähedastele, oma ilmsete ülepingutustega põhjustavad.

Arvan, et politsei ja prokuratuur peaksid igal aastal välja tooma, mis on olnud reaalsed kulud jälitustegevusele ja kohtumenetlusele sh ka väljaspool asutuste eelarveid välja makstavad kohtukulu jne. Nende põhjendatust peaks kontrollima ka riigikontroll, sest ainult siis saame selgemaks, kas on võimalik riigi vahendeid kasutada heaperemehelikumalt.

Valus on selliste protsesside juures ka see, et keskmist sissetulekut saav ja palgatööl käiv inimene ei ole võimeline ennast Eesti kohtusüsteemis adekvaatselt kaitsma ega kohtus käima, ja see ei saa olla kuidagi õigusriigis aktsepteeritav.

Ja ka riigi vaatest ei saa me üle ka menetlusökonoomikast. Ei ole tegelikkuses vahet, millega näiteks ühel juukselõikusel põhinev nn altkäemaksuprotsess lõpeb, sest lõppkokkuvõttes on tegemist jaburusega kuubis ja ka selge mainekahju prokuratuurile endale. 

Väidan, et nn minu kaasus on riigile maksma läinud enam kui 1,5 miljonit eurot ja igasuguse lahendi korral tekib küsimus, et miks me selliste jaburustega tegeleme. Lisaks on seetõttu paljudel inimestel jäänud tegemata töö, mida nad oleksid pidanud või saanud selle protsessi asemel teha. Ka kohtualune ei saa tööd teha ega tööl käia reaalselt täiskoormusega pikka aega.

Kriminaalmenetluse protsess iseenesest ei tohi olla karistus aga paraku ta seda on ja seda sõltumata sellest, kas sul on lõpuks ka tegelikkuses mingigi süü või mitte.

 

Lugu ilmus 19.10.2023 Epl/Delfi portaalis