Tänases Eesti Päevalehes on Ramon Raski lugu, millega saan vaid nõustuda. Kogu kirjeldatu on copy-paste nn minu kaasusest. Tore, et ka õigusmaailmas tegutsevad inimesed on sel teemal arvamust avaldamas ja äkki tulevikus on kahtlustatavatel pisutki inimlikum protsessi toimumise ajal eldada ja tegutseda ….

***

Ramon Rask: Eesti valdav kohtupraktika teeb kriminaalmenetlusest karistuse

Avastseen: chuck-norrisliku löögiga annab menetleja menetlusele avapaugu. Jälitustegevus on tehtud, järgneb läbiotsimine, vara arest, isikute vahistamine, ülekuulamised, vastastamised. See on muljet avaldav jõudemonstratsioon ja koordineeritus – kõik juhtub eri paigus samal ajal. Kaamera liigub kogu aeg koos menetlejaga, tema iga liigutus on fookuses. Need on võitja kaadrid, tema tegevus sarnaneb soomusrongi liikumisega – puhas jõud ja kiirus. Case closed ja asi kohtusse!

Päriselus kulgeb kriminaaluurimine sageli teisiti. Ei ole harvad juhud, kui avalöögile järgneb aastateks vaikus ja alles aegumise piiril (viis aastat) ärgatakse, et süüdistus üle kohtu lävepaku suruda. Menetlusaluste isikute jaoks on olnud arvel iga menetluse päev. See on elu teadmatuses, ebakindluses, hirmus. Niisiis ei ole midagi imestada, et kui isik pärast viis aastat kestnud menetlust õigeks mõistetakse, ei tunne ta sellest kergendust ega rõõmu – ainult pettumust ja kibedust. Ta on karistuse, mida kohus talle ei mõistnud, juba ette ära kandnud. Isiku jätab jahedaks ka süüdimõistev otsus, sest selle sisust olulisem on, et menetlus ükskord lõppeks. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus.

Menetluse lõputa õudus

Tekib küsimus, mis eesmärki teenib kriminaalmenetlus. Kas see on tõe väljaselgitamine või karistamine?! Arenenud lääne ühiskondades, kus riik allub seadusele ega pretendeeri ilmeksimatusele, kehtib kokkulepe, et sellisel lõputa õudusel ei lasta juhtuda. Menetlusaluse isiku seisund ei tohiks teda koormata päevagi kauem, kui on hädavajalik, et selgitada välja tema kohta esitatud kahtlustuse paikapidavus või alusetus.

Et seda kokkulepet täita, on riik võtnud endale kohustuse olla kohtueelses menetluses operatiivne ja kui see ei õnnestu, siis lõpetab riik menetluse. Jutt käib mõistliku menetlustähtaja regulatsioonist, mis on ühes ausa kohtupidamise reeglitega olnud Euroopa inimõiguste konventsiooni üks enim rakendatavaid norme (art 6(1)). Eesti kohtud on pidanud seda taasiseseisvunud Eesti kriminaalmenetluse osaks juba üle 20 aasta (alates 2011. aastast on see ka selge sõnaga reguleeritud Eesti Vabariigi kriminaalmenetluse seadustikus). Kui sellistes mängureeglites on mängu alguses kokku lepitud, siis miks riik seda ei rakenda? Miks menetlusest saab karistus?

Euroopa inimõiguste kohtu ja ka Eesti kohtute praktika toob ajalist mõõdet hinnates esile kaks kriteeriumi: nii perioodi, mille kestel isik on olnud menetlusalune, kui ka perioodid, mida ei saa pidada operatiivseks kohtueelseks menetluseks ehk nn menetleja passiivsusperioodid. Kuigi iga menetlus on erinev, ei ole passiivsusperioodid, mis ületavad mõnda kuud, Euroopa inimõiguste kohtu praktika järgi üldjuhul õigustatavad ja mõistlik menetlustähtaeg võidakse lugeda möödunuks, kui kohtueelne menetlus on kestnud kauem kui kolm aastat. Menetluse üldisest kestusest olulisemaks tulekski pidada passiivsusperioodide hulka ja kestust.

Ebaõigluse hukkamõist on see, mida nii uurimisorganitelt kui ka kohtult ootame. Nii ka siin. Kui kelleltki küsida, kas tahame kafkalikke protsesse, siis vastatakse eranditult eitavalt. Ent miks juhtub siiski, et kui aegumise piirini marineeritud toimik, kust terendavad kuude- ja aastatepikkused passiivsusperioodid, jõuab kohtunikuni, tõrgub kohus mõistlikku menetlustähtaega kohaldamast. Selline on praegu valdav kohtupraktika.

Riik eirab mängureegleid

Minu arvates eirab riik niimoodi mängureegleid, milles ollakse mängu alguses kokku leppinud. On ju riik andnud lubaduse, et menetlus kestab mõistliku aja ja kedagi ei hoita menetluses kauem, kui seda on operatiivse menetluse raames vaja, et selgitada tõde.

Jättes ebamõistlikult pikaks veninud menetlusprotsessi hukka mõistmata, ei jää kohus neutraalseks, vaid astub ebaõigluse poolele ja menetlus kui karistusvorm elab vaikimisi edasi. Sellega õõnestab kohus sedasama ausa kohtupidamise krediiti, mida ta ise sadade ja tuhandete õigete otsustega loob.

Eksimust möönda suudab vaid enesekriitiline ja tugev riik. See on riik, kes ei tee mängureeglitest assortiid, vaid järgib neid kõiki. Julgen omalt poolt kinnitada, et Eesti uurimisorganid ja riiklik süüdistus on sõltumatud ning õigusemõistmine erapooletu. See on meeletult suur väärtus ja eeldus, et üldse mängureeglitest avalikult rääkida. Meile lähedal on riike, kus käesolevat artiklit oleks mõttekas kirjutada ainult sahtlisse.

Just selle põhjal julgen arvata, et mõistlik menetlustähtaeg leiab Eesti kohtutes olulise mängureeglina ulatuslikumat kasutust. Sealt edasi on üksnes võidujooksu küsimus, kas menetlusajad lühenevad uurimisorganite enda initsiatiivil või reaktsioonina muutunud kohtupraktikale. Jäävad vaid „võitja kaadrid”, tõde selgitav menetleja, kes liigub nagu soomusrong. Case closed!

RÄÄGIME PÕHIÕIGUSTEST

Eesti Päevalehe ja Eesti advokatuuri koostööprojektina valmivas artiklisarjas räägivad tuntud õigusasjatundjad põhiõigustest ja nende kohast igapäevaelus.

Isiku hävitamine

Mõistmaks menetlusaluse isiku hingelist seisundit, tuleks olukorda võrrelda sellega, kui inimesele öeldakse, et oletatavasti on ta surmavalt haige, kuid lõplik diagnoos selgub mõne aasta pärast. Ja nii möödub üks, kaks, kolm, neli, viis aastat. Ootamine muutub aja jooksul omaette koormaks, sest edasise elu planeerimine on aastateks peatatud. Uue haiguse sisu on määratlematus, teadmatus, ebakindlus. See sööb vaimset ja füüsilist tervist. Ja mitte ainult menetlusalusel isikul endal, vaid ka kõigil tema lähedastel. Ettevõtjate puhul ettevõtlusest taandumiseni ja käega löömiseni.

See kõik võimendub veelgi, kui menetluses on kohaldatud tõkendit – nt elukohast lahkumise keeldu, mida veel mõni aasta tagasi sai kohaldada seadusest tuleneva ajalise piiranguta. Olen ise olnud kaitsjaks menetluses, kus kaitsealune, kellele elukohast lahkumise keeld kohaldus üle nelja aasta, kaotas menetluse kestel nii tervise (tekkis südamepuudulikkus) kui ka oma äri (ettevõte pankrotistus) ja äärepealt oleks kaotanud abielu. Tema jaoks lõppes menetlus pärast seitsme aasta möödumist õigeksmõistva kohtuotsusega. Kuid rõõmu otsuse üle asendas riigis pettumine.

Kohtuvõimu õõnestamine

Pikale veninud kohtueelne menetlus ei riiva menetlusaluse isiku õigusi üksnes kohtueelses menetluses, vaid juhatab sisse ka optimeerimisele suunatud kohtuliku menetluse. Kahjuks kipub olema nii, et kui kohtueelses menetluses üle aja „laagerdatud” asi jõuab lõpuks kohtusse, siis selle asemel et anda uurija/prokuröri tegevusetusele kriitiline hinnang, hakkab kohus hoopis kaotatud aega tasa tegema. Päästma päästmatut, õigustama õigustamatut.

Kohus püüab katkematus menetluses asjaga kiire lõpuni spurtida. See jätab jälje kohtuliku uurimise kvaliteedile. Nähtavasti pole advokatuuris kolleegi, kes ei oleks tundnud, et kohus suhtub kriminaalmenetluse puhul advokaati kui takistusse. Kaitsja esitab küsimusi, kaitsja seab tõendite lubatavust küsimärgi alla, kaitsja soovib koguda lisatõendeid. See on ju kaitsja ülesanne ja kohtumenetlus selleks õige koht. Aga selle jaoks ei ole enam aega! Uurija ja prokurör on andnud kohtunikule ülesande joosta botikutega ja seljakott seljas 110 m tõkkeid alla 10 sekundi.

Selles jooksus pole enam ruumi küsimise ja kahtlemise jaoks. Ei ole täismõõdus ruumi ka nende põhimõtete jaoks, millel kohtulik menetlus rajaneb: avalikkus, vahetus, võistlevus ja süütuse presumptsioon. Need on küll ideeliselt väärt põhimõtted, aga kohtueelse menetluse venitamisega on uurija/prokurör muutnud need kohtu jaoks takistusteks, millest tuleb nüüd üle hüpata. Kui tempo seda nõuab, siis ka raja kõrvalt joosta. Kohtueelse menetluse venitamisega seatakse surve alla ka kohtumenetluse kvaliteet.

Lugu ilmus Eesti Päevalehes 28.05.2018