Meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head, kui halba on mõttetu. Küsimus on selles, kuidas edasi? Päris kindlasti tuleb ka oma valedest otsustest teha järeldusi ja ka vigade parandus poleks paha, rääkides siin nii aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga. Venemaa suhete puhul paneb mind jätkuvalt muigama meie valitsusjuhi sõnademulin, et jätkuvalt on raske hinnata pronksiöö mõju meie majandusele!? Mingu ja küsigu ettevõtjate käest – iga puiduga tegelev ettevõtja teab, mitu krooni on kallinenud puidu tihumeeter ja ka metallisektoris osatakse tonni hinda kogusega läbi korrutada aga kui peaminister loodab ka siin, et taevas tuleb appi arvutama, siis tegelikkuses tuleks seda püüda ikka ise teha.

Kuidas edasi ?

Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning olematult võlakoormust. Samas on mõeldamatu, et väga pikaajlisi strateegilisi invetseeringuid tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Olgu selleks siis Tallinn-Tartu maantee ehitamine, meie keskkonnainvesteeringud või energiakindluse tagamine. Räägime sellest, et ei ole omafinantseerimisvõimet eurorahade kasutamiseks ning ka see on üks põhjustest, miks me ei suuda neid vajaliku tempoga rakendada. Aastani 2013 on Eestile ettenähtud kümneid miljardeid eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigil omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle üheks lahenduseks on võimalik kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kui majanduslangus süveneb on vaja riigil siiski oma plaan paika panna ja oma võimalused ära kasutada. Üheltpoolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele ja teisalt on täna kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis ühtpidi tagaksid investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna. Kui erasektor tõmbab oma raha turult ära siis on riigil ainuvõimalik seda targalt turule juurde tuua, mitte valitsuse istungil näppu imeda ning mõelda, kuidas riiki veelgi õhemaks hööveldada!

Üheks ressursside kaasamise väga mõistlikuks võimaluseks olekski riiklike võlakirjade väljastamine, mis üheltpoolt annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks ning teisalt tekiksid riigil vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks. Tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma.

Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda. Võlakirjade puhul tuleb asja vaadata nii võlakirjade ostja kui ka võlakirjade väljaandja seisukohast. Riigi jaoks saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada riigi puhul täna oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt. Riigil oleks siin võimalik väljastada nii lühiajalisi kui ka pikajalisi võlakirju, mis teeksid selle eelkõige investeerijate või ka turvalisuset huvitatud säästjate jaoks atraktiivsemaks.

Mis asi see riiklik võlakiri siis ikkagi on?

Lihtsalt öeldes on iga võlakiri väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi ning kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Riigile oleks see üks rahaliste vahendite hankimise võimalustest. Riigi võimalused nö pankrotti minna on siiski suhteliselt minimaalsed ja seetõttu on riiklikel võlakirjadel kindlasti kõige väiksem riskitase – samas riigi jaoks võmalus kaasta mõistliku kuluga vahendeid.
Kindlasti on ka mitmeid vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisel, kuid see oleks tänaste arengute juures üks väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinasamas kohapeal ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistes valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi.

Samasisuline lugu ilmus Äripäev onlines 24.11.08