SAMBAGA AGA HAMBATA

Üle kahe aasta tagasi mõeldi välja geniaalne plaan, kuidas ennast ühe sambaga Eesti Vabariigi ajalukku kirjutada ning kaitseministril oli võimalus oma partei rahvuslikku nägu tähistada väärika monumendiga.

Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma.

Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe.

Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas.

Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus.

Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud?

Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe.

Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu.

Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.