Kõrgharidusest on kümne aasta jooksul saanud konveier, millelt lõpuks asjatundliku, rahuloleva ja õnnelikuna astuvad maha vaid vähesed. Sest õppimine ülikoolis on nagu kaks-ühes-pakett – vähe sellest, et oled leidnud endale sobiva eriala ja ülikooliuksest sisse pääsenud, enne pead leidma tasuva tööotsa, et oleks raha tudengipõlve pidada.
Karm tõde on see, et üle poolte tudengitest töötab ning enam kui pooled 70 000-lisest üliõpilaskonnast maksavad oma hariduse ise kinni. Ühesõnaga, kõrgkool on nagu hüpermarket, kust igaüks saab kaupa (haridust) osta täpselt nii palju, kui ta rahakott lubab. Tõele näkku vaadates – mis juttu saab niisuguses olukorras olla teadmistepõhisest Eestist ja sajast muust strateegiast! Ja kui kõik hoiupõrsasäästud on õppemaksu altarile viidud, peab kohe-kohe sammud panga poole seadma, võtma laenu, millega süüa osta ning ühiselamus mõneruutmeetrine lapike üürida.
Kellelgi pole kahtlust, et kui tudeng peab õppimise ajal endale elatist teenima, tähendab see talle topeltkoormust, mille tõttu paratamatult kannatavad õpitulemused. Mis siis imestada, kui paljud ülikoolid kurdavad, et doktorantuuris edasiõppimisest huvitatuid jääb üha vähemaks ning õppejõudude kaader vananeb, sest noori peale ei tule. Meile juba tuttavaks saanud “lõhedeühiskond” torkab teravalt silma ka siin.
Hiljutisest Eesti Üliõpilaskondade Liidu korraldatud uuringust joonistuvad selgelt välja tudengite rahalisest seisust tingitud sundkäigud: väga tugevalt avaldab vanemate majanduslik olukord mõju just kooli ja eriala valikule; 59 protsenti tudengitest töötab ning 19 protsenti kavatseb lähitulevikus kooli kõrvalt tööle minna; praegune töökoht ei ole õpitava erialaga üldse seotud 28 protsendil töötavatest tudengitest ning on väga lähedalt seotud vaid 32 protsendil.
Asjalood on sealmaal, et suurt hullemaks minna enam ei saa. Sellepärast on Rahvaliidu haridusspetsialistid olukorra leevendamiseks välja pakkunud tudengipalga. Põhimõte on selge ja lihtne – õppimine on töö, mille eest peab saama väärilist tasu. Riik peab seisma selle eest, et kõrgharidus oleks kättesaadav igaühele, sõltumata elukohast ja vanemate rahakotist. Tudengipalka saaksid kõik tudengid, kes tulevad toime ettenähtud õppeajaga ning omandavad seejuures vajaliku hulga ainepunkte. Toetuse saamisel on lisatingimus, et tudeng õpib riiklikke koolitustellimuskohti omava õppekava järgi. Viimase kriteeriumi peapõhjus on see, et riik jagab koolitustellimuslikke kohti vaid erialadele, mille tase vastab seatud nõuetele ja mis on riigile vajalikud.
Tudengipalk on mõtteliselt jagatud kaheks. Põhiosa on mõeldud õppevahendite soetamiseks ning selle suurus oleks bakalaureuseõppes 1000 krooni ja magistriõppes 2000 krooni kuus. Lisaks saavad üliõpilased, kes on pärit kaugemalt – väljastpoolt ülikooli või ülikooli ümbritsevaid omavalitsusi –, kord kuus täiendavat toetust 1000 krooni, mis on mõeldud vanematest eraldi elades eluaseme- ja toidukuludeks.
Tudengipalga mõtte tutvustamisel üliõpilaste seas olen kokku puutunud kõikvõimalike juhtudega. Näiteks Lauri õpib Tallinna ülikoolis tasulisel kohal, ta pole võtnud ei laenu ega saanud õppetoetust. Tema elamise maksavad kinni vanemad ning õppemaksu vanavanemad. Lisaks temale tuleb vanematel koolitada ka ta venda. Seetõttu kulub üks vanema palk poegade koolitamisele. Ja nii ongi, et tegelikult saavad paljud hakkama, kuid ikka kellegi või millegi arvelt. Seejuures teenivad Lauri vanemad keskmist Eesti palka, samas kui suure osa elanike sissetulek piirdub miinimumpalgaga. Mis nende lastest saab? Samas teab Lauri, et paljud tema kursusekaaslased, kes tööl käivad, ei jõua tihti loengutesse ning eksamitulemused ületavad vaevu nõutava piiri.
Kuidas siis edasi? Riik peab tegema otsuse, valiku eri maailmavaadete vahel. Reformierakond on seda meelt, et tudengil peaks olema lihtsalt võimalik rohkem laenu saada. See oleks sisuliselt sama, kui emadele hakataks maksma emalaenu – kui vanemahüvitise asemel seataks sisse vanemalaen, mille lapsed peavad tulevikus tagasi maksma.
Tegelikult on tudengi toetamine kasulik eelkõige riigile endale. Kui noor inimene saab rahulikult õppida, muretsemata leiva ja peavarju pärast, annab ta haritud spetsialistina oma asjatundliku töö ja maksude näol kõik selle ühel päeval topelt tagasi. Üliõpilane peab tundma, et riik hoolib temast, vastasel korral pageb ta pärast ülikooli lõpetamist rahanappuse tõttu välismaale, kuhu tihtilugu jääbki. Ometi tahame ju kõik, et Eesti oleks nii jõukate kui ka tarkade inimeste maa.
