Tegin aastaid tagasi omast arust sarkasmiga nalja, kui teatasin, et minu vastu algatatud kriminaalasi tundub nii “tummine”, et minu tütar, kes selle menetluse käivitamise aastal läks esimesse klassi, jõuab vist enne põhikooli ära lõpetada, kui see “suurejooneline” kaasus menetletud saab. Tänaseks on selgunud, et see polnudki nali. Nii uskumatu, kui see ka pole, siis juuni keskel saan viia tütrele lilled üheksanda klassi lõpetamise puhul, aga kriminaalasja lõpetamise õisi, peab prokurör veel ootama.

30.03.2014 oli see päev, kui väidetavalt jõudsid mõned selgeltnägija kalduvustega uurijad ja asja algatanud prokurör  sisemisele veendumusele, et nüüd on saabunud nende tähetund ja ka Tartus võib teha “suuri  asju”. Tänaseks on sellest päevast 9 aastat möödas. Paar aastat hiljem, ühel suurejoonelisel pressikonverentsil avalikkusele selgelt valeinformatsiooni edastanud tegelased ei tööta enam oma ametites, aga oma 30 minutit kuulust said nad toona kätte.  Minu jaoks aga protsess ikka kestab ja täna on selge, et aasta läheb vähemalt veel ehk veab ikka 10 aastase juubelini välja.

Tänaste politseijuhtide nn rotatsioonikaasuse kontekstis tõusis suurejooneliste kahtlustuste teema mingi nurga alt ilmekalt taas lauale ja kui juba ka ametist kõrvaldatud politseijuht viitab sellele, et prokuratuur on mõnede asjadega pehmelt öeldes üle pingutanud, siis võiks sellele ikka pisut laiemalt mõelda, miks need asjad nii on?

Loomulikult tuleb uurida ja vaadata kahtluse korral asjadele otsa ning keegi meist ei taha, et riigis oleks korruptsioon ja ametkondade ringkaitse ning karistamatuse tunne, aga kindlasti ei tohi unustada ka tervemõistuslikku käitumist ja inimlikkust. Kas tõesti ei oleks õnnestunud taolise pika staažiga politseijuhte kutsuda mõistlikule vestlusele ja võtta neilt siis dokumendid, paluda täiendavaid materjale, selle asemel, et teha suure käraga kahtlustuse esitamine, suur läbiotsimine ja teatraalne kinnipidamine? Taoline mõistlikult toimuv kriminaalmenetlus, ülekuulamine ja samal ajal avalikkusele selle olukorra ühine selgitamine ja hiljem kohtus arutamine võiks olla vägagi normaalne. Mõistlik oleks aga see siis kui ongi õiguslikult ebaselge olukord, mis vajaks kohtulikku kontrolli ja otsustust. 

Mõned Eesti võimuorganid püüavad inimesele kogu aeg rõhutada, et igasugune kuriteo kahtlustuse esitamine ja kriminaalmenetlus iseenesest on normaalne protsess ja kahtlustataval on loomulik talumiskohustus! Aga isegi  kui kahtlustus ei jää pidama, siis ega jumala eest keegi pea ka vabandama, nagu on öelnud endine Eesti peaprokurör, kes oli selles ametis ka sel ajal, kui see nn minu asi algatati. Elu näitab, et ega nad endale aru anna, mida nad tegelikult kahtlustatavatele ja nende lähedastele, oma ilmsete ülepingutustega põhjustavad.

Kas see ongi õigusriik ? Võibolla tõesti oleme veel selles järgus, aga väga tahaks, et see maailm muutuks tervemõistuslikumaks, sest mulle tundub juba, et mõned inimesed päriselt ei saa enam aru kõlvatest põhimõtetest nagu proportsionaalsus, süütuse presumptsioon ja ka menetlusökonoomika ning mõistlik menetlusaeg. Eks need sõnad ongi keerulised aga võiks siis lähtuda elementaarsest loogikast ja tervest talupojamõistusest, enne kui mingid otsused tehakse.!

Täna ametisse asuval Riigikogul on loodetavasti niipalju jõudu, et suudetakse kokku leppida mitmeski muudatuses, mida meie kriminaalmenetlus hädasti vajab, et selliseid anomaaliaid ei saaks enam juhtuda. Kindlasti tuleb suurendada parlamentaarset järelevalvet julgeolekuasutuste tegevuse põhiseaduslikkuse üle sh riigisaladustega seonduva üle, sest tihti tahetakse panna tempel peale ehk ära peita näiteks jälitustegevuse toiminguid, millel tegelikkuses puudub vajadus ja ka põhjendus ning puuduvad ka nende peitmiseks ja näitamiseks ka selged reeglid.

Kui rääkida täna ikka veel, et ka jälitamine on alati põhjendatud ja vajalik, siis tegelikkuses tõestavad kasvõi kolme Tartu abilinnapeaga seotud kaasused  ilmekalt seda, et see ei ole nii. Juba on ka kõikides nendes asjades tuvastatud ebaseaduslik jälitustegevus, sest lisaks otstarbekuse küsitavusele, oli see suuresti igaks-juhuks jälitamine ja seda ei tohi teha.

Esmane luba antakse kaheks kuuks. Aga kui ikka selle ajal ei selgu mitte midagi, siis ei peaks järgmist väljastama, et veel ei ole leitud aga otsime veel, nagu minu puhul tehti. Arvan, et siin oleks lahenduseks see, kui lubade pikendamised käiks juba järgmises kohtuastme loaga, siis oleks jälgivad silmapaare rohkem ja prokuröridel ei õnnestuks nii lihtsalt mõnda eeluurimiskohtunikku “ära tinistada” .

Piisab ka paarist markatsest näitest, et aru saada kohtueelse menetluse tähtaegade vajadusest. Ei saa ega tohi inimesi aastaid”praadida” ja oodata, et äkki ta ikka on nõus kokkuleppega ja kui ei ole, siis tegeleme veel paar aastat, küll ära väsib. Sellist suhtumistki ei tohiks olemas olla!

Mõistlik oleks kindlasti ka mõned kriminaalmenetlused nö poole pealt lõpetada aga seadusandja pole näinud ette mõlemale osapoolele mingit mõistlikku lõpetamise varianti. Seda küll on kirjeldatud kui (eba)otstarbekuse paragrahviga lõpetamist ehk nn oportuniteediga, kuid on ilmne, et selline halb maitse jääb ikka külge. Selle asemel, et teatada kokkuleppe saavutamisest, pasundab prokuratuur, et see oli nende suur võit, kuna paragrahv näeb ette, et tegu on justkui tehtud aga süü pole suur! No mis kompromiss või kokkulepe see ikkagi on, kuigi lõpetamine ise ratsionaalne ? .

Jõuan ka taas toimingupiiranguid käsitleva paragrahvini – no palun vaadake see üle, sest juba piisavalt on kohtuotsuseid, kus saavad küll piirid selgemaks, kuid on ka otsuseid, mis mõistavad inimese süüdi, kuigi kõik saavad kõrvalt aru, et selle aluseks pole mitte inimese asumine kuritegelikule teele, vaid ülimalt segane ja mitmetitõlgendatav seadus. Õiguskantslergi on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud ja oleks tagumine aeg see seadus lahti võtta ja ära parandada. Ei tohi olla võimalik, et täna kehtivat õiguslikku konstruktsiooni, on võimalik rakendada ikka väga suvaliselt ja soovi korral pea kõikide otsuseid tegevate avalike teenistujate suhtes.

Lõpetuseks soovingi tekkivale valitsusele edu ning loodetavasti jõutakse ka selleni, kuidas peaks käsitletama tulevikus meie õigusruumis moraalset ja kaudset kahju, sest ka neid kaasusi, kus nn mõistlik menetluse talumise piir koos räige süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega, on ammu ületatud ja mitmekordselt. Kriminaalmenetluse protsess iseenesest ei tohi olla karistus aga paraku ta seda on ja seda sõltumata sellest, kas sul on lõpuks ka tegelikkuses mingigi süü või mitte.