Regionaalpoliitika mõju konkurentsivõimele

Eesti senine edu on suuresti saavutatud tänu aktiivsetele ja riskijulgusega ettevõtjatele ning suhteliselt
tõhusale riigile. Mulle tundub, et aktiivsus on alles, kuid riskijulgus ja ka võimalused on pidevalt
jahtunud. Kindlasti võimendub see probleem eriti pealinnast kaugemale jäävates piirkondades
Väikese näitena iseloomustab seda protsessi see, kui ühistulise tegevuse lipulaev peab kinni panema
mõned aastakümneid tegutsenud maapoed. Kas see on üldse probleem ?

Või ongi see normaalne majandusmudel, et turg paneb kõik paika ja kui ei tasu, siis nii ongi. Julgeks arvata, et paraku päris nii
ikka ei ole, või õigem oleks öelda, et ei tohiks nii olla. Kui me tahame riigina, et elu ja ettevõtlus
oleks võimalik üle Eesti, siis on riigil roll sekkuda olukordades, kus selgelt ainult turupõhine loogika
ei toimi.

Meie ettevõtluse konkurentsivõime kahanedes peaksime suutma võimalikult lihtsate reeglitega
ettevõtluskeskkonda edasi arendada, mitte tegema seda ettevõtjate jaoks üha koormavamaks. Samuti
on hädavajalik rakendada erinevaid toetusmeetmeid ja garantiisid, et ettevõtjad julgeksid investeerida
ka kohtadesse, kus näiteks tootmishoone väärtus peale ehitamist on oluliselt madalam, kui ehituse
omahind.

On väga hea algatus panna kokku erinevate piirkondade arengulepped, et oleks selge suund, kuhu
suunas liikuda. Seda kava võib ju kritiseerida aga küsiks, et mis on alternatiiv ? Löömegi kõik käega
ja ei tee midagi? Linnastumine toimub nagunii, aga riigil on siin oma roll, et seda pidurdada, kui me
just ei taha tühja tagamaad ja seda väga mitmes mõttes.

Nagu ütles äsja EVEA poolt aasta ettevõtluse sõbraks nimetatud Raul Eamets:”Elu püsimiseks maal
on vaja riigi tuge ja see ei ole odav!”

Riik saaks arvestada oma investeeringute ja otsuste juures võimalusel ka piirkondliku mõõtmega.
Tagada, et enamus konkurentsivõimet tõstvatest ja toetavatest meetmetest oleks ka piirkondades
reaalselt kättesaadavad. Luua ettevõtlusele võimalikult bürokraatiavaba ja toetatud keskkond
ettevõtluse edendamiseks ja töökohtade loomiseks. Riigisektoris on vaja läbi viia selge audit, et
eristada ebavajalikke tegevusi vajalikest ning selle tulemusel peaks suutma avalikku sektorit
tõhustada ning parendada seeläbi ka ettevõtluskeskkonda.

Regionaapoliitikaga tegelemine pole sõnakõlks, seda peabki tegema. Valdav enamus riikidest seda
teeb ja tegematajätmise üheks indikaatoriks on ka järjest halvenev demograafiline olukord. Samuti on
tänane tühja maa suund ka ohumärgiks meie julgeolekule, kuigi vahest tekib tunne, et kellegi peas on
poliitika, et mida vähem on piiri läheduses inimasustust, seda parem seda piiri kaitsta on. Ma ei suuda
sellist loogikat järgida. Minu arusaamade järgi me peame tegema konkreetsed otsused, et meil on vaja

piirkondlikke erimeetmeid, et elu äärealadelt ei kaoks. Olgu selleks ettevõtlustoetuste osakaalu
suurendamine ja omaosaluste vähendamine piirkondades. Lihtne on sellele vastata, et see ju vana jutt
ning Euroopa ei lase seda teha ja muud sellist. Stopp. Äkki oleme oma arengus või taandarengus
jõudnud sinna, et nüüd ei ole enam aega otsida vabandusi mingite asjade mittetegemiseks, vaid on
vaja selg sigu lüüa ja nuputada selgelt välja kuidas saab.

Maapiirkondadele tuleb pöörata tähelepanu ja rahakraanid peab ka selles suunas lahti keerama. Hea
on kiusata ettevõtjaid mõne bürokraatliku vea tõttu projektitaotluses, kuigi terve mõistus saab aru, et
see on totaalne pseudotegevus. Peame tegema kõik, et investeeringute eesmärgid saaks täidetud, isegi
kui see teinekord on bürokraatiaga piiri peal kõndimine. Alati saab otustada tervemõistuslikkuse,
mitte kiusu kasuks.

“Kui otsuseid teevad vaid Tallinnas asuvad ametnikud, siis olukord ei muutu”, on öelnud tänane
regionaalminister. Ja olen temaga väga nõus. See otsus ei pruugigi olla nö pahatahtlik aga
põhimõtteliselt on vaja liikuda lähimuspõhimõttel tehtavate otustuste suunas.
Uus Euroopa rahastamisperiood on meie võimalus. Tahaks isegi öelda dramaatiliselt, et viimane
võimalus, sest varsti on see trend tühja maa suhtes pöördumatu. Palju on tehtud ja pidevalt
nuputatakse, kuidas edas? Aga statistika näitab tuimalt, et meie piirkonnad vajavad veelgi rohkem
tuge, sest arenguerinevused sellesamas pisikeses riigis ikka kasvavad.

Poliitika on alati kompromisside kunst ja samamoodi on seda ka ettevõtluspoliitika ja
regionaalpoliitika ehk suundade ja tegutsemisruumi kokkulepped. Aga meie ühine eesmärk saab
regionaalpoliitikas olla üheltpoolt hea elukeskkond ja kattesaadavad teenused, kuid seda ei saa tagada
ainult keskvalitsus, sest töökohti loovad siiski ettevõtjad. Eesmärgiks peab olema igal tasandil
lisandväärtuse kasv, mis annab võimaluse ka riigitulude kasvuks.

Paljudest visiooonidest ja kirja pandud arengukavadest ning piiravatest nõuetest on vaja õhku välja
lasta ning kokku leppida rohkem praktilisi tegevusi, et asjad saaks ellu rakendatud. Enam tõesti ei
piisa kõrge riigiisa tõdemusest, et “Lahendus on lihtne – tuleb leida lahendus”!

*artikkel ilmus ajalehes Postimees 01.02.2025