Eesti elu on ikka tore elu. Väga traagiliste Gruusia sündmuste valguses läheb Eestimaa valitsejate elu omasoodu ning valitsus püüab krokodilli abiga vägisi eelarvet tasakaalu ajada. Nende eelarvekärbete juures on loomulikult raske panna igale ministrile eraldi eesmärki ja lihtsaim on anda ette mingi %, mida siis kõik peavad järgima. Mulle tuli nädalavahetusel üks härrasmees ligi ning küsis, et miks juhib meie riiki rahandusminister mitte peaminister? Ja miks on sotsist rahandusminister selline krokodill, et sööb ära laste koolitoidu? Ma ütleksin, et kallite koalitsioonipartnerite poolt ideaalselt mängitud mäng, mille tulemus peitubki selle härrasmehe küsimustes. Selle eest, et inimeste taskute arvelt püütakse meeleheitlikult riigieelarve tasakaalu hoida on peenelt lükatud vastutus sotside õlgadele ning reformierakond viib jätkuvalt õndsa naeratuse saatel oma eliidipoliitikat jõuga ellu. Erilise tähelepanu all on riigieelarve mõistes marginaalsete summadega aga kohalikud omavalitused, millede rahakotti tahetakse auke pureda kohe mitmest otsast. Küll on nad süüdi, et nad on liiga väikesed, küll liiga suured ja kulukad. Samas pole vahet kui suur või väike on omavalitsus – inimesed peavad saama võimalikult kodu lähedal kätte vajalikud avalikud teenused ja see peab olema kõikide omavalitsusi puudutavate otsuste juures primaarne.
Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!
Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.
No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.
Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada.