VÕITJA HÄDAS – KES SIIS VEEL!

Aastate jooksul Rahvaliidust Keskerakonda läinud rahvaliitlased tunnevad ennast seal vist väga üksikuna ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Kuidagi teisiti ei oska küll kommenteerida nende agoonilise alatooniga kirja, mille Keskerakond on täna üllitanud, et kutsuda Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna ridadesse.

Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.

Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!

Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.

Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.

Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.

Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: “Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks”.