Täna on jõuliselt lennatud peale poliitikutele, et selgeks teha, kes kuskil vale sõna ütles ja kes kuskil ning millal miskit kuulis. Kindlasti on huvitav küsimus, kas minister sekkus allasutuse töösse või ei sekkunud? Loomulikult on ka see oluline ja minister peaks teadma, kus on tema pädevuse piirid, kuid tegelikkuses on ju kogu selle asja uba kusagil mujal.

Aga eeltoodud küsimusele annavadki suhteliselt selgelt vastuse seadused ja määrused, mis minu hinnangul ütlevad üsna üheselt, et maaeluministril ja nii nagu ka teistel ministritel, on enda haldusalas kõrgeima järelvaataja pädevus ja seeläbi ka vastutus. Olgu ta siis maaeluministri puhul PRIA või ka teine hetkel kuum asutus VTA. Ministril on lisaks õigusele isegi otsene vastutus oma haldusalas toimuva kontekstis ning on päris jabur, kui ta selleks vastavat infot ei saa, et langetada võimalikult adekvaatseid otsuseid. Ministrini peavadki jõudma sektori mured ja tema ülesanne on neid lahendada. Kui ettevõtjad kurdavad ministrile, et valdkonnas on mingi konkreetse asjaga probleem aga majas töötav kantsler või allasutuse juht teatab, et ei – meil on kõik korras! Mis siis tegema peaks ? Minister laseb kõrvad lonti ja teatab kurtjatele, et kõik on hästi, sest ta sai ametnikult vastava kinnituse.

Ei saa see asi kuidagi nii käia.  Ükski seadusakt ei keela ministril oma haldusalas toimuva vastu huvi tunda ja ta peabki seda tegema. Ma ei taha siin kuidagi anda hinnangut ametist lahkunud maaelu ministri tegevusele, kuid minu meelest on selle teema juures mindud pisut kiire jooksuga päris teemast mööda. Aga seda enam on uuel juhil ja tema meeskonnal võimalus tegeleda teemaga sisuliselt. Sõltumata maailmavaatest ja ametikohast peaks kõik aru saama, et riigi jõukus kasvab ainult ja ainult läbi selle, et ettevõtluses toodetakse lisandväärtust ja selleks on vaja luua tingimused. Avalikul sektoril on tervikuna päris suur roll sellel, et ettevõtjad tahaks siin tegutseda ja ning ka ettevõtlustoetusi menetlevate asutuste ülim eesmärk peaks olema ettevõtjate ning ettevõtluse toetamine. Samuti eksimuste puhul korralekutsumine, kuid ka see tegevus peab olema faktipõhine ja riik ei saa kuidagi lähtuda põhimõttest, et igaks-juhuks tuleb vahest õpetuseks keegi risti lüüa.

Sama lugu on ka kontrollide ja järelevalvega. Jah, kui keegi on eksinud, siis saab ta vastavalt karistada, kuid ka see peab olema proportsionaalne. Meeldiv oli kuulata maaeluminsiteeriumi asekantsleri intervjuud, kes tõi lauale teema – kas Eesti on valmis selleks, et ka maaelu toetuste kasutamise juures peaks rohkem olema makseasutusel kaalutlusõigust, mis on alternatiiv täna kehtivale 0 tolerantsile. Pisut üldistatult on näiteks investeeringumeetmete puhul PRIA süsteem ülimalt jäik ja väikseimagi eksimuse korral taotlusdokumentides tuleb ettevõtjale 100% tagastusnõue, sest  igasugune muu lahendus võiks tähendada võimalikku nõuet Euroopast. Tulemus – kogu vastutus pannakse ettevõtjale, et ise seda mitte teha ja oma munder puhtana hoida.

Reaalsuses tähendab see tihti toetust saanud ettevõtte pankrotti, mis on PRIA vaatest isegi väga hea variant, kuna siis on kindel, et nn Euroopa lahtris on linnuke – case closed. Investeeringute puhul toetustaotlust kontrollivad PRIA enda inimesed, seejärel otsustab sealne komisjon rahastada või mitte ning positiivse otsuse järel kontrollitakse objekti kohapeal. Kui kõik on korras, siis alles hakkab taotleja tegutsema ning kui tööd valmis, alles siis saab ta esitada kulude aruanded koos kõikide aktide ja vajalike lisadega ning alles seejärel makstakse toetus välja. Aga lõppkokkuvõttes  – olenemata sellest, et ühtegi senti ei maksta ennem välja, kui PRIA ise on kulude ja teostatavuse kontrolli teinud – vastutab ikka ainult ettevõtja, kes jätkab peale kontrolle tegevusi heas usus, et kõik on korras. Kui ettevõte näiteks on kogu toetuse kasutanud õigesti ja selle tulemusel ettevõtmine toimib, pakub tööd ja maksab makse, kuid aastaid hiljem tuvastatakse või õigemini, keegi kõigepealt arvab, et taotlusandmetes on viga – pole isegi sisulist vahet kas kogemata või tahtlikult, siis võiks kuskil olla tervet mõistust, et seda ettevõtet mitte panktrotti ajada. Üldjuhul ei saa makseasutus tagasi nagunii mitte midagi, sest konkreetse investeeringu tulemusel rajatud objektid maapiirkonnas ei ole üldjuhul realiseeritavad ligilähedaseltki rajamise väärtuses.

Ehk – Euroopa liidus on investeeringutoetustel mingi eesmärk – aidata kaasa piirkondade arendamisele ja luua töökohti seal, kus on turutõrked või viimaks ellu ühtset maaelupoliitikat. Ehk me kipume vastutust mitte soovides ära unustama selle põhilise – milleks see ressurss on siia suunatud. Eesmärgist tulenevalt peaks ka hindama rahakasutust ja eriti vajalik on see, kui hinnang antakse aastaid peale tegevuste teostamist. Ette on kõigil palju keerulisem asju näha, kui hiljem targutada. Aga vastutus käib selles maailmas justkui ainult tagantjärele ja ühes suunas. Ehk toimiv ettevõte pankrotistub, töötajad jäävad tööta ja maksud maksmata. Toetus kirjutatakse korstnasse ja kogu selle menetluse peale kulub teinekord rohkem riigi raha, kui toetus ise oli – ehk lõppkokkuvõttes maksab maksumaksja kaasuse veel topelt kinni. Ja kui taotleja suhtes peaks veel näiteks kriminaalasi algatatama ning siis ta lõpuks, peale aastatepikkust kohtuskäimist peaks juhuslikult õiguse saama, siis maksab maksumaksja selle sisuliselt taaskord kinni. Aga ka sellise näite puhul ei vastuta selle lõpptulemuse eest mitte keegi! Ehk sõltumata ministri või kantsleri isikust tundub mulle, et see on päris probleem selle konkreetse  ministeeriumi juhtimiskriisi kaasuse sees.

Äkki oleks siiski vaja ka süsteemis miskit muuta ja püüaks paindlikke lahendusi leida, et nii mõnedki ettevõtjad ja ettevõtted jääks ellu? See peaks olema ühine ja tegelik eesmärk. Kindlasti siin on EL õigusest tulenevat jäikust, mida ei saa ametnikele ette heita, kuid seda enam võiks Eesti väikese ja nutika riigina sel teemal tegutseda, mitte olla vaikivalt tagareas ning mugavustsoonis tuimalt käsi laiutada.

Artikkel ilmus 03.12.2019 EPL/Delfi portaalis