Haldusreformi ümber kobrutavad erimeelsused on sama paratamatud nagu see, et ühises pajas ei ole võimalik keeta kõikidele ühtemoodi maitsvat putru, ehkki kõht võib olla ühtemoodi tühi.
Hiljuti kooskõlastusringile saadetud haldusreformi eelnõu seletuskirja võib nii ülesehituselt kui sisult nimetada juba päris korralikuks ja arusaadavaks dokumendiks. Samas markeerib see tunduvalt rohkem kui seaduse tekst. Nüüd tuleb tegijaid aidata ja lisada eelnõusse punkte, mida seal endiselt ei ole, kuid mis peavad reformi osaks saama.
Omavalitsuse toimimise praktiliseks ja ka ideoloogiliseks võtmeküsimuseks on kohaliku tasandi õigus ja võimekus ise oma elu korraldada. Omaette küsimus on, milline on mõiste «kohalik tasand» olemus. Ühest vastust siin ei ole.
Eestis on välja kujunenud justkui kolmetasandiline riigi toimimise mudel: riik, maakond ja omavalitsus. Riik rahastab nii maakonda kui suures osas omavalitsust, määrates seejuures teise tasandi juhtimise ise.
Ajapikku on maakondliku tasandi roll vähenenud: maakondliku arengu juhtija ja kolmanda tasandi koostöö vedur on muutunud pigem riigi tasandi vasalliks ning kohaliku tasandi järelevaatajaks. Mingis mõttes on see olnud loomulik areng, eriti kui vaadata demograafilisi muutusi. Seega oleme paratamatult jõudnud patiseisu ning muutuste soovi ja reformitahet on kuulda ja tunda igalt poolt. Haldusreformi vajadusest räägivad isegi need, kel pole vähimatki arusaama sellest, mis ja milleks üks kohalik omavalitsus üldse on.
Eelnõu positiivne menetlemine riigikogus on reaalne vaid siis, kui muudatusettepanekutega tõesti arvestatakse. Sotsiaaldemokraatide toetuse saamiseks on kindlasti oluline, et koalitsioonileppes kokkulepitu saaks ka eelnõusse kirja.
Jätame korraks kõrvale küsimuse, kas 5000 inimese põhine sundliitmine on mõistlik või mitte, ja keskendume eelnõule. Ma ei leia sealt kahte peamist asja. Puudu on suurenevate omavalitsuste tulevane rahastamismudel ja koostöö seadustamine. Vahet pole, kas praeguse maakonna piiresse jääb kolm või 13 valda ja linna, koostööd tuleb ikka teha. Olgu siis ühisprojektiks planeeringute elluviimine või ühise bussiliikluse või laulupeo korraldamine.
Paraku ei anna eelnõu ühinenud omavalitsusele ei per capita ega ka ruutmeetri kohta juurde ühtegi eurot. Üks omavalitsusjuht ütles tabavalt, et ministeeriumist vaadates on see 5000 arv tabelis või mõne tegelase kõnepruugis ka kliendid. Altpoolt vaadates on kõik need 5000 aga inimesed, valla ja ka sellesama riigi kodanikud. Teisisõnu vajab ühinemine lisaks ilusale sõnavoolule ja paberitele rohkem sisu. Vallavanemate eripreemiad ja ühekordsed ühinemistoetused on toredad, kuid arenguperspektiivi kontekstis on need pseudoteemad.
«Tuleb liikuda omavalitsuste iseseisvama tulubaasi poole!» Õige loosung, aga kus on konkreetsed ettepanekud, rääkimata ridadest eelnõus? Näiteks omavalitsuste tulumaksuprotsendi taastamine kriisieelsele tasemele või kohalike teede riigi omadega võrdne rahastamine. Kõneldud on ka mõne protsendi käibemaksu või ettevõtete tulumaksu lisamisest otse omavalitsuste eelarvetesse, et neil oleks suurem huvi ettevõtteid toetada. Majutatute arvust tulenev turismimaks? Tasandusfondi suurendamine nii, et selle regionaalpoliitiline ja tasandav mõju oleks veelgi tuntavam?
Arvan, et meie maksuamet suudab suurepäraselt maksuerisusi hallata, kuid neid lihtsalt ei tehta, sest valitsuse juhterakonna meelest on igasugused erisused pahad.
Vastab tõele, et üle 5000 elanikuga omavalitsused tulevad keskmiselt paremini toime. See keskmine moodustub aga suuresti keskuslinnade ja Tallinna lähivaldade näitajatest, kus maksutulu elaniku kohta on kolmandiku võrra suurem kui uutel kokkuklopsitud maavaldadel. Lihtne liitmine ei anna muud tulemust kui selle, et lõpuks saab öelda: «Tehtud!» Ja mõne aja pärast ka, et «Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati».
Praegusel kujul jäävad reformi kaunid eesmärgid täitmata ning paljud praeguse olukorra hädad ja ohud vaid süvenevad. Tagajärjeks on ääremaastumise kiirenemine ja rahva veelgi suurem võõrandumine võimust.
Kuidagi ei aita kaasa ka eelnõusse kirjutatud rahvalt arvamuse küsimise nõue, seda nii ühinemise enda kui ühinemislepingu kohta. Puänt on nimelt see, et seaduse järgi peab rahva arvamust küsima, kuid mitte sellega arvestama!
See kõik ei tähenda, nagu ei tasuks eelnõuga edasi liikuda. Ikka liigume. Aga palun kuulakem ära ka kõrvalt tulevad arvamused.
Meie maakondlik süsteem on välja kujunenud aastatega. Valitsemise ja teenuste korraldamise teeb keerulisemaks asustuse hõredus, mistõttu on igal juhul mõistlik jätta teatud teenused praegusele valla tasandile ja tuua osa teenuseid maakonna tasandile. Ühistegemise vajadus ei kao ka suuremate omavalitsuste puhul ega siis, kui koostööd peab tegema üle tänaste maakonna piiride.
Kokkuvõttes on töös üks tõsine ja põhimõtteline asi, mis nõuab parlamendi liikmetelt kõvasti sisulist panustamist. Tõenäoliselt vajab haldusreformi seaduseelnõu enda kõrvale veel paari eelnõu, sest kavandatavat liitmist ei saa kuidagi lahutada omavalitsuste rahastamisest, ülesannetest ja eri tasandite koostööst. Kuidagi ei tahaks, et haldusreformi tabaks kooseluseaduse saatus: seaduse rakendamine on ka pärast selle vastuvõtmist ülimalt komplitseeritud. Vahe on küll selles, et teise kasutamine on rangelt vabatahtlik…
* Lugu ilmus veebruari alguses erinevates maakonnalehtedes
