ETTEVÕTLUSEST JA VASTUTUSEST

Kui vaadata mõnes riigile kuuluvas ettevõttes ja ka ettevõtlust edendavas ning raha liigutavas sihtasutuses viimasel ajal toimuvat, siis võiks justkui tõdeda, et Eestil läheb hästi. Kohe nii hästi, et isegi peaministri statistiline optimism ei jõua järele.

Mina seda tõdemust ei jaga ja siinkohal ei ole tegu kadedusega, mida peetakse eestlaste üheks loomuomasemaks iseloomujooneks. Ma ei suuda meie avaliku sektori tänast loogikat mõista. Riigijuhtide kõnedest kostab nõretamiseni hala, et me ei ole ettevõtlikud ja et meie üheks väljakutseks on ühiskonna vananemine, sest praeguste trendide jätkudes muutub maksumaksjate arv ülalpeetavate suhtes kiiresti katastrofaalseks. Õige, kuid millega siis süstida oma inimestesse ettevõtlikkust ja tahet panustada nii oma riiki kui ka majandusse?

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) sisuliselt ainus meede algajale ettevõtjale on investeeringut toetav starditoetus, mille suurus jääb täna alla sama asutuse juhi kuupalgale! Teatavasti hakkab EASi uus juht saama 6500 euro suurust palka, mis ületab tervelt 2000 euro võrra eelmise juhi palganumbri. Olen harva nõus meie tänase rahandusministriga, kes seekord tabavalt märkis, et mis on see kvaliteet või vastutus, mis on EASi juhil suurem, kui näiteks riigi rahanduse eest vastutaval ministril? Ka mina ei tea vastust.

Jah, tööd on tal kindlasti tohutult ja ka asutus vajab muudatusi, kuid küsimus jääb ikkagi õhku. On öeldud, et sel töökohal sõltub palk turutingimustest ja uus juht on väitnud, et ta kogunisti kaotas palgas. Nõus, et turul on siin oma roll, aga meie tööturg ei ole täna seisus, kus sihtasutuse juhile on vaja maksta pea kahekordset ministri palka. Uskuge, et nii riigikogus kui ministeeriumites ning ka teistes riigiametites on inimesi, kes on uuel tööl varasemast vähem teenivad. Sageli on tegu inimeste teadliku valikuga pühendada end teatud ajaperioodi riigi teenimisele.

Palju on juttu olnud ka vastutusest. Minu suhtumine oleks kindlasti pehmem, kui see vastutus oleks mõõdetav. Mille eest vastutas Tero Taskila, kui ta sai hundipassi koos 100000 eurose kompensatsiooniga? Alles aasta tagasi saatis sama mees kriitikutele sõnumi, mis kõlas umbes nii, et Eestis oskaks justkui iga koduperenaine lennufirmat juhtida, kuid tegelikult teab vaid tema, kuidas teha Estonian Airist suurfirma. Taskila töö vilju helbime veel aastaid. Valed majandusotsused päädisid absurdsete liinide avamise ja lennukipargi põhjendamatu laiendamisega.

Majandusminister leiab, et süüdlaste otsimine on mõttetu, kuna polevat ühtegi konkreetset asja, mille taga oleks juhatuse või nõukogu vale otsus. Kui eelmine nõukogu esimees või tegevjuht ei ole valesamme teinud, siis tuleb ministril endal võtta poliitiline vastutus ja mitte ämbritega edasi kolistada. Erasektoris on tavaks lahkuda nn kuldsete käeraudadega aga see, ei anna õigustust, et riigiettevõttest minnaks kuldse ämbriga.

Võimalik, et Eesti Energia Jordaaniasse ja Ameerika Ühendriikidesse tehtud investeeringud osutuvad tulevikus tasuvateks. Aga, kui energiafirma juht vastab küsimusele riskide kohta üleolevalt, et midagi hullu ei juhtu ka siis, kui 100 miljonit eurot tuleb negatiivse stsenaariumi korral korstnasse kirjutada. Me elavat selle üle. Pole just tore teadmine ja eriti olukorras, kus kasvavad elektriarved masendavad inimesi. Selline suhtumine avalikus sektoris on pehmelt öeldes vastuvõetamatu. Kui erasektoris läheb investeering luhta, siis vastutab ettevõtte juht koos omanikuga. Milles seisneb Sandor Liive vastutus?

Hiljuti tubli palgalisa saanud energiafirma juht teenib EASi uuest juhist ca kaks korda kõrgemat palka. Temagi puhul saab äririskide realiseerumise korral maksimumkaristuseks olla töölt lahkumine ja tõenäoliselt mitte tühjade taskutega!

Tasub heameelt tunda, et väga paljudel Eesti firmadel läheb hästi ja et erasektor suudab oma juhtidele maksta sellist palka, mis ületab kordades nii ministri kui presidendi sissetulekut. See peabki nii olema, kuid nii mõnedki signaalid, mis pärinevad otseselt või kaudselt maksumaksjalt palka saavatelt tegelastelt, ei ole avalikkusele mõistetavad. Taolise suhtumise ja toodud näidete taustal on väga raske rääkida noortele, et ärge minge Eestist ära – hakake ettevõtjateks, võtke riske ja investeerige.