Tänavune poliitikasuvi on kulgenud teisiti. Hapukurgihooajast on asi kaugel, õhus on värskust ja see ei tule ainult juulikuu külmadest suveilmadest. Pärast riigikogu valimisi leidsid Eesti erakondade juhtimises aset päris suured muudatused ning lausa kahe valitsusliitu kuuluva erakonna etteotsa on asunud uued inimesed. On täiesti mõistetav, et uutel liidritel on oma nägemus edasistest arengutest ja et nad ei pruugi olla kõigega nõus, milles mõni aeg varem on kokku lepitud.

Aprillis sõlmitud koalitsioonilepe sisaldab kamaluga punkte, mis rahva eluolu edendavad ja meie riiki ning ühiskonna sidusust tugevdavad. Aga tunnistagem, et ta ei anna vastuseid Eesti suurimatele probleemidele ja väljakutsetele ega tegele piisavalt inimeste süvamurede lahendamisega.

Lepe pole püha

Meil pole mingit õigustust vaadata pealt, kuidas kümned tuhanded täiskohaga tööl käivad inimesed siplevad palgavaesuse küüsis, kuidas ääremaastumine süveneb ning statistika loeb halastamatult kokku, kuidas maakohtade ja väikelinnade kõrval tühjenevad ka maakonnakeskused.

See oli ka põhjuseks, miks sotsiaaldemokraadid käivitasid oma esimehe Jevgeni Ossinovski vedamisel erakonna sees arutelud, kus sõeluti välja teemad, mis on võimuleppes kas kajastamata või siis liiga üldiselt kirja saanud. Tänaseks oleme oma ettepanekud avalikult ka partneritele välja käinud ning need on kohanud nii- ja naasugust vastuvõttu.

Minu meelest on see igati loogiline areng. Kui keegi püüab väita, et see pole tavapärane ja et läheb haisema, kui koalitsioonilepe avatakse, siis vastus on väga lihtne – ise panime ta kaante vahele ja ise teeme need kaaned ka lahti. Elu ümber meie muutub ja üks poliitiline lepe ei saa olla nii püha dokument, et kui keegi tahab seda täiendada, siis pälvib ta partnerite halvakspanu ja kaaned jäävadki suletuks. Sel juhul tuleks ehk need kinnised kaaned paigutada hoopis arhiiviriiulile. Loodan, et nii siiski ei lähe ja needsamad käed, mis ühiselt kaaned kinni panid, on valmis need ka avama, et koos vaadata, mis sealt puudu on ning selle sisu uuendama ja parandama.

Sotsiaaldemokraadid ei tagane oma seisukohast, et valitsuse tegevuskava vajab olulisi muudatusi. Selleks, et Eesti oleks elamisväärsem, tuleb elavdada majandust, võidelda ääremaastumise ja palgavaesusega ning parandada valitsemiskultuuri.

Mure ääremaastumise pärast on olnud aastaid aktuaalne. Selle põletava probleemi leevendamise üks võti peitub tõhusas haldus- ja riigireformis, millest on samuti pikalt räägitud ja mille üle tüütuseni vaieldud. Meie kindel arusaam on, et reformi käigus tuleb otsustavalt tugevdada maakonnatasandit ja tagada omavalitsustele finantsautonoomia ja inimestele teenused. Ikka selleks, et töökohti ja inimesi jaguks kõikjale Eestisse, et neil oleks võimalikult parim keskkond nii elamiseks kui ka ettevõtluseks. Ja kindlasti ei tohi otsustamine kaugeneda kohalikest elanikest ja kogukondadest.

Tappev haldusreform

Paraku näen ma, et halduse vanker on taas kraavi poole veeremas. Järjekordselt on reformi aluseks võetud omavalitsuste suurus ja ka mingi müstiline võimekus, mis tagavat kõik teenused. No andke andeks! Kas väikevalla ettevõtja või sotsiaalabi vajava elaniku jaoks läheb elukeskkond paremaks, kui meil on paari aasta pärast peotäis omavalitsusi vähem ning kõik ametnikud istuvad kaugel keskuses? No ei lähe!

Kui tänased naabervallad tahavad liituda ja on selle hästi läbi mõelnud, siis on see protsess vaid tervitatav. Eriti siis, kui riik ühinemist soodustab ja motiveerib. Eri kogukondade väevõimuga kokku lükkamine hoopis kiirendab maa tühjenemist. Mõte, et Eestis võiksid olla vaid tolmuvabad teed, ei tähenda seda, et ükski tee ei tolma, kuna seal lihtsalt enam pole sõitjaid, vaid ikka seda, et teed saavad mustkatte.

Sundliitmise plaani sisuline mõte jääb mulle arusaamatuks. Igasuguste ühinemiste tulemusena on meie omavalitsused ka edaspidi eri suuruse ja võimetega ehk tegelikkuses ei lahene ükski tänane probleem. Ja lubamatu on tappa kohalikku demokraatiat!

Kindlasti võib mõni Toompea koridorides toimetaja neid mõtteid nostalgiliseks pidada. Aga kohtades, kus pole pangaautomaati ja on vaid palju naati, elavad veel inimesed, meie oma Eesti inimesed. Urbaniseerumine on üleilmne protsess, mida me ei suuda kuidagi teistpidi liikuma panna, kuid iga samm selle kiirendamiseks on samm tühja maa poliitika poole ning kuritegu meie äärealade inimeste suhtes.

Loodan väga, et erakonnad suudavad kokku leppida mõistuspärases reformikavas ja siis seda ellu viia. Küsimus on selles. Mitte selles, kas koalitsioonilepe avada või mitte.

* Lugu ilmus erinevates lehtedes August 2015