ET EI OLEKS VAID PALJU NAATI…

Erinevate valitsuste jõuetus riigireformi eesmärkide ja tegevuste kokkupanemisel on ühtpidi naljakas, ent teisalt väga kurb. Taas esile tõstetud liigne tsentraliseeritus ei too kokkuhoidu ega anna ka perspektiivis oodatud tulemust. Pigem süvendab see ääremaastumist ja tekitab väikestes kohtades elavates inimestes tunde, et nende oma riik läheb nende juurest veelgi rohkem ära. Jah, läbi tele-või arvutiekraani tuleb ta tagasi, kuid sedagi ebaühtlaselt ja vahel ka kasutult. Kuidagi ei piisa sellest, kui on vaid palju naati, aga pole pangaautomaati, pole noori, pole ühtki poodi…

Olen kindlalt seda meelt, et kohaliku elu korraldamisel tuleb ennekõike lähtuda nn lähimusprintsiibist ja tegutseda selle nimel, et riigi ülesanded oleksid eelistatult lahendatud elanikele lähimal avaliku halduse tasemel. Reformi eesmärgiks olgu võimalikult parim keskkond elamiseks ja ettevõtluseks, et töökohti ja elu oleks kõikjal Eestis. Omavalitsuste parem võimekus ja kvaliteetsemad teenused on vahend, et seda eesmärki saavutada.

Tänase reformikava puhul on aga paraku sihiks seatud suurus ja müstiline võimekus. Peaprobleemi näen selles, et kui alguses räägiti kõvahäälselt riigireformist kui kokkuhoiust ja efektiivsusest riigivalitsemise tasandil, siis täna oleme taas olukorras, kus fookuses on piiride nihutamine väikese Peetri toidukotis. Lausa loomupärase kergusega sirutatakse käsi kohalikule tasandile ja rebitakse sealt midagi välja, pannakse kinni, kaotatakse ära, koondatakse, vähendatakse või likvideeritakse. See on nagu loos, kus kuningas kuu peale kippus. Kui mõistusest puudu jäi, siis tõmbas too kuningas ära kõige alumise kasti – selle, millele kogu süsteem toetus.

Veelkord, ma ei ole reformi vastane, vaid tuline pooldaja ja tahaksin siin asjaomast ministrit toetada. Aga kui esimese asjana saavad paika ajaraam ja mingid arusaamatud võimekuse näitajad, mille alusel kogukondi liita, siis astun avalikult taolise käsitluse vastu välja.

Küsin siinkohal, et kui meil on paari aasta pärast omavalitsusi peotäie võrra vähem, paaril tuhandel valdavalt tasuta tegutseval vallavolikogu liikmel pole enam kord kuus vallamajja asja ja kõik ametnikud on koondunud keskusesse, siis kuidas lähevad näiteks 600 elanikuga Laimjala valla ettevõtja või sotsiaalabi vajava elaniku jaoks teenused või elukeskkond paremaks?

Ma ei ole näinud ühtegi tõsiseltvõetavat uuringut ega statistikat, mis näitaks, et koos omavalitsuses suurusega kasvab ka tema haldusvõimekus. Kui keegi tahab uskuda suuruse võlu, siis pigem taandubki see usu küsimuseks. Mõistagi – kui naabrid tahavad liituda ja on selle enda jaoks läbi mõelnud, siis on ühinemine loogiline areng. Me liigume igati õiges suunas, kui riik neid protsesse soodustab ja motiveerib. Aga kui me aga hakkame erinevaid kogukondi vägisi kokku ajama, siis meenutab see ühte teist ajastut, kus „suured“ riigiisad arvasid, et nad teavad põllumehest paremini, mis põllul kasvama peab.

Kui me tahame, et homme oleks parem kui täna, siis ei tasu jätkata omavalitsuste õige suuruse otsingutega, mis põhinevad elanike arvul. See on haldusreformi „eilne päev“. Ühesugusteks munadeks ei suuda me omavalitsusi vormida ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Eesti valdade ja linnade suurus ja suutlikkus on ka edaspidi erinev ja eri suurusega omavalitsused täidavad eri ülesandeid.

Anname endale aru, et ka kõige jõukamad omavalitsused ei suuda kõiki neile pandud ülesandeid piisavas mahus täita, sest omavalitsuste tulubaas ei ole vastavuses neile pandud funktsioonidega. Tartu maadleb igapäevaselt oma tänavate ja haridusasutuste renoveerimisega, kusjuures tervikpilt ei ole kindlasti parem, kui oluliselt väiksemates omavalitsustes. Praeguse tempo juures kulub Tartus paarkümmend aastat enne, kui kõik koolimajad ja lasteaiad remonditud saavad. See on reaalsus. Ehk – unustage ära unistus, et ilma rahastamissüsteemi muutmata tekivad liitumiste tagajärjel fiskaalselt võimekamad omavalitsused.

Keegi uue reformi ideoloogidest ei räägi sellest, et omavalitsuste suurenedes kahaneb inimeste võimalus rääkida kaasa kohalike otsuste vastuvõtmises ja osaleda võimuorganite töös. Tänaste plaanide järgi ei jää ka maakondadesse alles kedagi ega midagi, kelle häält Toompea kuulda võtaks, sest likvideeritakse kohalik vastutus ja ka ametnikualgatus. Kodanikualgatusest ja kaasamisest saab sisutühi muinasjutt. Kõik see on tühja maa tulevik. Lisaks muudavad demokraatia vähenemine ja otsustuste kaugenemine meie riigi toimimise aluspõhimõtteid. Kohalikku demokraatiat ei tohi kogukondlike asjade ajamisel ära kaotada!

Eestis on paar suure ühinemise kogemust – palun minge ja rääkige nende omavalitsuste äärealadel elavate inimestega, mida nad 5-6 aastat tagasi toimunud ühinemisest täna arvavad. Neist kogemustest tasub õppida. Tundus, et eelmine minister, kes selle teemaga taas näppu hammustas, oli pärast aastatepikkust õppimist valmis ka mõistlikeks lahendusteks. Toetan jätkuvalt mõtet, et valitsemisülesandeid saab ja tuleb delegeerida, milleks on vaja luua tugev maakonnatasand ja mis eeldab sinna ressursside suunamist ning koostöö tegemist. Maakonnatasandi sisustamine võiks olla poliitilise kompromissi koht.

Kui alustada seadustatud koostööga, siis jõuame tõenäoliselt loomuliku arenguga süsteemini, kus suur osa ressursist ja arendustegevustest on koondunud küll maakonnakeskustesse, kuid kohalike küsimuste lahendamine jääb valdadesse, kus inimestele on tagatud ka kõige vajalikumad teenused ja seda sõltumata nende suurusest. Erinevalt suure valla või ühe maakonna variandist säilib nii ka nn pisikese kogukonna arengumootor.

Eesti riik vajab halduskorralduse ümberkujundamiseks terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Suure narratiivi otsingutel tuleb tegeleda suurte asjadega. Väikeste valdade sundliitmine ei ole suur asi. Lihtne liitmine ei lahenda omavalitsuste probleeme, sellest ei teki kokkuhoidu, ei suurene majanduskasv, ei teki juurde töökohti, ei vähene palgavaesus ega sünni rohkem lapsi.

*Artikkel ilmus 05.08.2015 ajalehes Postimees