“Maamaks on üks õiglasemaid makse üldse. Mina ei saa aru inimestest, kes kevadel kurdavad, et teed on auklikud ja miks linnavalitsus midagi ei tee. Ning samal ajal arvavad, et maamaksu maksmine ei ole õiglane. Aga mis raha eest tuleb teid asfalteerida ja talvel lund koristada?” kirjutas mõned päevad tagasi Indrek Neivelt.

Eesti põhiseaduse üks autoreid Jüri Adams on avaldanud oma „Nekroloogis maamaksule“ arvamust, et selle eelnõu ümber toimuvat saab nimetada vaid populismiks ning inimeste ja omavalitsuste vahelise nabanööri läbilõikamiseks.

Maamaks teadupärast kehtestati 1993 aastal ja tookord oli see kahes osas – riiklik ja kohalik. Tänaseks on jäänud üks ja suhteliselt lihtsalt administreeritav maamaks, mida tasutakse kohalikesse eelarvetesse ja maamaksu suurus sõltub kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest. Seadus seab selle otsuse piirideks 0,1-2,5 % maa maksustamishinnast.

Maamaksu rakendamise loogika on ju tegelikkuses selles, et igasuguse maa olemasolu eeldab teatavate kulutuste tegemist. Loomulikult teeb ka omanik oma maatükiga seotud kulutusi, kuid ka kohalikule omavalitsusele tekitab see kulu, olgu või ühendusteede ja muu infrastruktuuri näol. Loomulikult on vahe kas ja kuidas maad maksustada – kas seda teha linnas väikesel ja kallil elamukrundil või maapiirkonnas hajaasustuse olukorras. Linnade ja valdade teenusedki ja vajadused nende järele on erinevad.

Maal on tõenäoliselt suurimad kulud seotud teede ning keskkonna korrashoiu ning linnaasumis peab lisaks tänavate temaatikale ka kohalik omavalitsus juhtima ära reo- ning sadevee ja tagama inimestele joogivee jne, jne. Raske ja suhteliselt mõttetu on neid kulutusi hinnata iga konkreetse kinnistu kohta ja seetõttu ongi olemas nn universaalsemat tüüpi maksud sh maamaks.

Mitte vähetähtis ei ole ka see, et maamaks on täna Eestis sisuliselt ainus maks, mis seob kohalikku elanikku oma kodukoha omavalitsusega – ehk üheltpoolt annab sissekirjutus ja maa omamine ning maksude tasumine inimesele ka õiguse nõuda vastavaid teenuseid.

Mõne väikevalla näitel jõuame aga seaduse rakendumisel tulemuseni, kus omavalitsus kaotab oma teenuste pakkumise võimekuse tagamise „potist“ näiteks 15 000 eurot ja keskmine pere võidaks kümmekond eurot aastas. Tundub, et pole väga proportsioonis kogu selle mulliga, mida selle eelnõu rakendumise ümber puhutakse…

Milleks seda jama siis ikkagi vaja on?

Eesti poliitikas on kahjuks ikka nii, et populism ületab valimistel ratsionaalsuse ja kurb on ka see, et tänase näite puhul ei saada sellest kirest jagu ka peale valimisi. Keegi on valimislubaduste käigus sõlminud valijaga lepingu ja siis lastakse kõigile ja kõigele suure kaarega, et seda nn lepingut täita.

Hale on vaadata Riigikogu puldis mõnda IRL-i kallist koalitsioonipartnerit, kes saab aru Eesti maksusüsteemist ja kes on kokku puutunud ka kohaliku omavalitsuse toimimisega, peavad seatudkoalitsioonileppe lõksus tegema head nägu ja ütlema, et see on ikka hea ning sisukas eelnõu! Kuigi jah, ka oravate seas on tegelasi, kes on küll nautinud sotsiaalse Rootsi riigi heaolu, kuid nüüd Eestis peab maksude maksmist perversseks.

Kokkuvõttes tundub siiralt, et valitsejad püüavad taas pseudoteemade tõstatamisega juhtida tähelepanu päris probleemidest kõrvale. Juba selle aasta sees on oodata reaalsuses väga tugevat kodukulude tõusu läbi erinevate energialiikide hinnatõusu. See oleks sisuline koht, millega valitsev teerullikoalitsioon peaks tegelema, kuid tundub, et see on liiga keeruline teema.

Ehk kurb on see, et jõuame selliste padupopulistlike maksualandustega üsna pea jälle sinna, et ühe sõrmega anname ja kahe käega võtame. See on väikeses mahus juba juhtunud maamaksupioneeri Harku valla puhul, kus maamaksu kaotamisele järgnes lasteaiakohtade ca 3 kordne tõus. Ehk lastega pered maksvad kinni vallajuhtide populismi.

Samalaadseid näiteid saame tuua ka riigi tasandil, kus lihtsalt ühe näitena on enne eelmisi valimisi lubatud maksuvabadest reedetest saanud viimase kümnendi kõrgeim maksukoormus riigis. Võiks isegi öelda, et maksuvabadest reedetest said reaalsuses riigilõivu ja aktsiisi maksmise reeded.

Siiralt kurb on see, et tänapäeva Eestis on veel võimalik toore jõuga läbi suruda seaduseelnõud, mis üheltpoolt teevad karuteene pea kõikidele kohalikele omavalitsustele ja seeläbi kõikidele inimestele, kellele nad teenuseid pakuvad. Ja seda kõike vaid populistlikes huvides ning opositsiooni sisulisi ettepanekuid ja tõstatatud küsimusi mitte arvestades.

Selle eelnõu menetlemine on toonud ikka väga ehedalt välja meie poliitilise kultuuri olemuse või pigem olematuse ning vaadates viimastel aastatel toimuvat, on see progress siinkohal kahjuks jätkuvalt miinusmärgiga.