Alles see oli, kui lumekoorma all äganud omavalitsused olid aasta esimeste kuudega paigutanud pea kõik eelarves teede korras­hoiuks ette nähtud vahendid lumelükkamisse. Vallad ja linnad pöördusid toona nii otse kui ka omavalit­susliitude kaudu valit­suse poole abipalvetega leida lisavahendeid, kuid alati kõlas vastu­seks, et raha ei ole ja saage ise hakkama. Samas polnud regionaal­ministril mingi probleem allkirjastada 17. veebruaril käskkiri, mille eesmärgiks oli parandada liiklusohu­tust kergliiklusteede raja­mise teel. Eesti Maaomavalitsuste Liidu ettepanekuid seega kuulda ei võetud ja lumesahkadele lisaraha ei antud, küll aga peeti kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse garantiiks kui olemasoleva­te teede hooldamist. Eks ole ka selles otsuses oma uba, kuigi eraldatud 2,6 miljoni euroga on võimalik üle ter­ve Eestimaa ehitada vaid ligikaudu 40 kilomeetrit rattateid.

Tagantjärele nagu po­lekski mõtet seda teemat pikalt lahata, kui raha saa­jate nimekirjale otsavaatamine ei oleks tekitanud rea küsimusi. Siseminis­teeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused esitasid tähtajaks 117 taot­lust, millest võistlustulle jäi ligi 100 ehk keskmiselt tuli iga maakonna kohta seitse taotlust. Kui ministril olnuks tahe teha mõistlikku regio­naalpoliitikat, võinuks ka tegelik jaotus taolist suhet kajastada. Ministri jaotusskeemi lähemalt uurinuna julgen väita, et tegemist on tõepoolest oma nimele vastava „kergliiklusteede raha jagamise skeemiga.” Ainuüksi kummaline kee­lekasutus vääriks põhjen­damist, kuid nimi nimeks – tublit ja töökat teatavasti nimi ei riku. Aga kas mees ikka on tubli ja töökas?

Ei ole olnud õnne näha ühtki regionaalministri käskkirja või muud doku­menti ei otsustuskomisjo­ni moodustamise ega ka selle kohta, kas sinna ka omavalitsuste esindajaid kaasati. Ametnikega suhelnud omavalitsusjuhi sõnul ei osatud talle ministeeriu­mis mingit infot anda, kui ta sama asja kohta päris. Teisalt olid toetusskeemis pandud paika väga selged kriteeriumid. Kui vaadata seatud tingimusi ja võrrel­da saajate ning mittesaajate taotlusi, siis võib seda nimekirja pehmelt öeldes poliitiliselt huvitavaks pi­dada.

Igatahes tänaseks on hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemu­sena õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjuta­tud. Läks nii, et sentigi ei saanud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt; samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järva­maalt. Olgu öeldud, et nen­de maakondade valdades on Isamaa ja Res Publica Liit tagasihoidlikult esin­datud. Lõpptulemus on kindlasti tähelepanuväärne ka regionaalse tasakaalu vaatenurgast. Ei hakka siin kedagi otseselt arvustama. Iga­üks, kel asja vastu rohkem huvi, võib saajate nimekirja ministeeriumi kodulehel imetleda.

Juhtunul on muidugi ka positiivne külg: Eestis on nüüd üksjagu inimesi, kes võivad peagi uuest teejupist rõõmu tunda. Aga veelgi rohkem on neid, kes vaid unistavad oma kodukoha kergliiklusteest.
Kurb on, et vaatamata programmdokumendis loet­letud tingimustele ja kau­nitele eesmärkidele läks kergliiklusteede rajamise skeemiga nii, nagu varemgi on juhtunud.
Ühe olulisema kriteeriumina kumasid sealt läbi teatud vallajuhtide soojad suhted otsusta­misele lähedalseisvate parteikontoritega. Kohalikud olud või vastavus skeemis seatud eesmärkidele jäid paraku teisejärguliseks.