Meil on käes jõuluaeg aga poliitikamaastikul käib selline tõmblemine, et jõulurahust poliitikas sel aastal vist küll väga rääkida ei saa. Meie riik saab sel kümnendil juba 100 aastaseks ja võrreldes seda numbrit inimese vanusega, peaksime olema juba päris tõsiseltvõetava riigi eas.

Võrreldes aga riikidega meie ümber ja vaadates meie poliitlaval toimuvat oleme ikka alles päris imikud, kes on äsja vahetanud krõpsuga pampersid up and go vastu.

Majanduse kontekstis rõõmustame, et kasv on taas plussmärgiga. Samas läheme jõuludele siiski vastu 100 000 töötuga ja ligi 40 000 vaesuspiiril elavat last ei saa tõenäoliselt jõuludest tunda sellist rõõmu nagu me oma lastele pakkuda tahaksime.

Vaadates ka kõiksugu kampaania korras tehtavaid toetusavaldusi olen kurb, et hoolimise tuhin tuleb meile peal vaid siis, kui on jõulud või keegi seda jõuliselt meelde tuletab. Pean siinkohal silmas lisaks lastele eelkõige päästetöötajaid, kes oma väljaastumise tulemusel lõpuks oma olukorda veidi parandatud said.

Eks neid murekohti on meil palju ja loomulikult heietamisega neid ei lahendata, kuid minu sõnum on pigem see, et paljude asjade jaoks on vaid arusaamist ja tahet vaja ning nendele mõtlemine ei peaks olema väikeses riigis hooajaline tegevus.

Eestlane on oma riigi üle alati uhke olnud ja tulebki olla. Tänasel päeval on sobilik meenutada, et väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!

Hoiame oma riiki ja hoolime inimestet ning kenasid jöulusid teitelegi nagu öeldakse Saaremaal!