Olen olnud aegade jooksul pidev Eesti Ekspressi lugeja. Eriti viimasel aastal, sest seal on jõuliselt Rahvaliitu „paika pandud”. Igal nädalal, justnagu oleks tegemist tõelise bestselleri kajastamisena järjejutuna! Nende juttude käsitluslaad on aga muutunud väga kummaliseks, sest see apelleerib kuidagi absoluutsele tõele ja on juba ette süüdimõistev. Läbi kumab selge ärategemise soov ja faktitõde ei tundu olevat see kõige tähtsam asi. Ometi äratas kõige muu kõrval minu tähelepanu hoopis üks Argo Ideoni poliitikalugu, kus kirjeldati ühe Tallinna juhtiva endise respublikaanist ja nüüdsest IRL-lasest poliitiku Urmas Reinsalu ettepanekut kohalike valimiste seaduse muutmiseks. Ideoni artikli kohaselt rääkis Reinsalu oma erakonnakaaslastele, et tuleks muuta valimisseadust selliselt, et Tallinnas välistada Keskerakonna valimisvõit. Ka mina arvan, et Tallinnas võiks olla laiemad koalitsioonid, kui ainult ühe erakonna ülemvõim. Aga see saab ikka toimuda demokraatlikul teel, proportsionaalsete ja ühetaoliste valimiste teel. Ühtki seadust ja eriti valimisseadust ei peaks nii tegema, et eesmärk pühendab abinõu. Selline lähenemine meenutab Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kus algselt demokraatlike valimiste abil oma esindust kasvatanud natsid võtsid lõpuks kehtestatud erakorraliste volituste abil ainuvõimu. Mäletatavasti initseerisid nad selleks ise Riigipäevahoone süütamise, ajasid selle kommunistide kaela. Ja leidsid sedamoodi ajendi võimu võtmiseks. Ehk ka siis pühendas eesmärk abinõu. Ja me teame kõik kuhu see Saksamaal lõpuks kaheteistkümne aasta pärast välja viis. Ei saa midagi teha aga mõte läheb vägisi sinnapoole, kus paistavad omal ajal valju korda nõudnud, emotsioonivabade nägudega respublikaanidest „äraostmatud”. Et kui juba kunagine põhiseaduskomisjoni esimees on suuteline oma erakonnakaaslaste ees sellist ebademokraatlikku juttu ajama, siis äkki see ongi stiiliks ja tegutsemispõhimõtteks!
Kui nüüd siit tulla tagasi kõikvõimalike süüdistuste juurde, mis puudutavad küll Ester Tuiksood või Villu Reiljanit, siis on ka Rahvaliit alati rääkinud, et nende asjade juures kumab läbi stiil, et eesmärk pühendab abinõu. Süüdimõistmisest olulisem tundub kohati olevat lihtsalt inimeste nimede seostamine kõlavalt küll altkäemaksuvõtmiste ja muu sellisega, mis tavainimesel ihukarvad püsti ajaks ja igal juhul paksult määriks. Ja kuna kõikide asjade juures on info üsna vabalt nii KAPO-st kui prokuratuurist tilkunud, siis paratamatult hakkab mõte liikuma poliitiliste seoste otsimise juurde. Muidugi on minu jutt puhtalt oletuslik, aga teada on, et omal ajal jäi just Rahvaliidu vastuseisu tõttu peaprokuröriks kinnitamata Margus Kurm, kes oli Juhan Partsi favoriit sellele postile ja kes praegu mängib juhtivat rolli kõigi nende asjade uurimise juures. Teada on ka see, et karjääriteel on Urmase, Juhani, Marguse ja kunagise justiitsministri Ken-Martti sammud õige sageli paralleelselt käinud. Ma ei väida midagi ega näita näpuga kellegile, kuid sellised mõtted igatahes pähe tulevad. No muidugi ei ole miski tõestatav ja pisut parfraseerides ütlust, et naised saunas rääkisid võib äkki ka öelda sama meeste kohta! Ja miks ei võiks siis mehed saunas rääkida, mida kõik mingite asjade menetlemisel ette võib tulla…..Hullud kahtlustused? Aga miks ka mitte, kui eesmärk pühendab abinõu ja miski segav erakond tokerdab jalus oma liidritega, kellele on hea koht kätte näidata. Oluline on siin süüdistustest rääkimiste ja seletamiste protsess ise – see määrib rohkem kui süüdimõistmine. Kas siinjuures inimeste põhiõigused on kaitstud või kas see ka õige on jääb siin juba teisejärguliseks. On ju kummaline kui samas lehes ilmub ka näiteks isamaalaste rahaasjade ülevaade, kus sisuliselt on dokumentidel olemas ettevõttetelt raha nõudmised – aga see ei huvita kedagi ning keegi ei uuri midagi?
Ei saa midagi teha, mul kohe on selline imelik tunne, et kuigi meie tänane kõiketeadja justiitsminister teab, millal meie õigussüsteemis süüdistusi esitatakse ja kellele, on sellesse loosse siiski oluliselt suurema poliitilise jälje vajutanud vabariiklik äraostmatute seltskond…
