Lähiajal suletakse üle Eesti 96 postkontorit. Ja nagu hiljuti Maalehest lugeda oli, võib neile veelgi lisa tulla. Kuigi Euroopa Liidu lepingutingimustest tulenevalt peab Eesti 2009. aastal oma postituru avama, on siiski võimalik leida arukaid lahendusi, et tulevikus iga inimene igas maanurgas oma saadetise kätte saaks ja ka ise võiks kirja või paki ilma suurema vaevata teele panna.
Euroopa Liiduga ühinemise leppe kohaselt peab Eesti postituru avama. Praegune jõuline “kahjumlike” postkontorite sulgemine maal tähendab ilmselt just seda, et riik valmistub aktsiaseltsi Eesti Post maha müüma.

Kinnitada tegudega Suurem osa Euroopa arenenud riike hoiab hoolega kinni kontrollist oma postiteenuste turu üle. Siinkohal tasuks eeskuju võtta kas või Soomest, kus postiturul on uutele tulijatele ja ka turusolkijatele pandud peale kõrge litsentsimaks, mistõttu keegi ei tule sinna riigi monopoli kõigutama.
Suure tõenäosusega võib väita, et kui meie postiturg üliliberaalse poliitika tagajärjel siiski täielikult avaneb, puhkeb suur tunglemine kojukannete pärast just Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kardetavasti ei huvita siis kedagi, kas ka Laimjala valla elanik oma kirjad kätte saab.

Postituruga kahjuks on asjalood niimoodi, et riik peabki linnades teenitud tulu arvelt tagama samaväärse teenuse kättesaadavuse ka maal, olenemata sellest, kus inimene elab. Eraettevõtja kindlasti ei hakka selle nimel pingutama, nii et kui riik annab praegu siin otsad käest, on meil tulevikus kaks valikut.
Esiteks, kas maksta riigieelarvest peale väga suuri summasid, tagamaks kõigile kõikjal võrdselt kättesaadav teenus, või kui kestab reformierakondlik, ainult kasumi teenimisele tuginev riigivalitsemine, siis peavadki maainimesed hakkama posti järel käima kaugel keskuses. Ja ilusat sõnamulinat, et iga päev hakkavad mööda külasid vurama kollased postiautod, meenutavad tulevikus parimal juhul vaid laulusõnad uhkest postipoisist maanteel.

Et Eesti Post tegevust korrastab, on ühtpidi vajalik, kuid kindlasti on siin ka riigil kohustus oma sõna öelda. Kui me oma inimestest tõesti hoolime, siis tuleb seda ka tegudega kinnitada, hoida postiteenus igal pool üle Eesti ühtviisi kättesaadav. Praegu kaotatakse kahjumis kontoreid, kõvasti investeeritakse uutesse tootmisliinidesse, ostetakse kokku uusi autosid ning renoveeritakse silmatorkavat kinnisvara.

Siit kumab läbi soov langetada kiiresti ebapopulaarsed otsused, et siis juba võimalikku aktsiamüügilepingusse sisse kirjutada vähem kohustusi eri piirkondades tegevuse jätkamiseks. Teiselt poolt on ettevõttel suured laenukohustused, mis sobib põhjenduseks, kui riik peaks Eesti Posti omaosaluse võõrandamisest saama pehmelt öeldes vaid sente.
Eesti Posti juhid on mitmel rindel paugutanud, et postiettevõte ei ole sotsiaalasutus. Tõsi, kuid siin ongi üks suur aga – pakutagu siis muid võimalusi, enne kui riigiettevõtte kaudu selja taga uksed kinni lüüakse.
Soovime õnne Sulev Valneril on paganama õigus, kui ta ütleb Maalehes tabavalt – rahvas sai täpselt seda, mida viimastel valimistel valis. Ja kui nii palju valijaid andis tänasele peaministriparteile suure toetuse (ja toetab seda rõõmsalt edasi), siis nüüd saab igaüks juba omal nahal tunda riigivalitsemist stiilis, mis ei hooli ei oma inimestest ega Eesti tasakaalustatud arengust.
Kõlanud on etteheiteid, et ka Rahvaliidu osalusega valitsuste ajal ei olnud näha seda õiget regionaalpoliitikat. Selgituseks nii palju, et praegune valitsus Reformierakonna juhtimisel suudab oma nõrkade koalitsioonipartnerite kaasanoogutamise taktis teha täpselt kõike seda, mida ta tahtis juba mõned aastad tagasi, kuid mille me siis õnneks suutsime ära hoida.
Jääb vaid üle Eesti rahvale selle valiku puhul õnne soovida.

*Lugu ilmus 03.04.2008 Maalehes