Olles mõne aja kodumaalt ära, avastasin lehti sirvides, et “Jälitatava” teemal on ilmunud üks arvamus. Ja seda on tore lugeda, et raamat kõnetab ja tekitab küsimusi. Selleks ta ju kirjutatud ongi.
Pidu jälitatava tänavas. Kas liialt ennatlik?
EILI ARULA
Kohtualuse Tartu eksabilinnapea Kajar Lemberi raamat «Jälitatav» algab nagu hoogsale kriminaaljutustusele kohane, aga juba keskmine kolmandik jätab juurahariduseta lugeja juriidilisse rägastikku ekslema.
Paar nädalat tagasi esitles Tartu endine abilinnapea Kajar Lember klubis Illusion suurejoonelise peoga oma sulest ilmunud raamatut «Jälitatav». Esitluspeol troonis laual hõrk suitsupõrsas ning klaasides sädelesid joogid, kohal oli paarsada inimest ning kogu ürituse meeleolu ülev. Võib-olla isegi liigagi ülev, kui arvestada asjaolu, et kohus Lemberiga seotud kriminaalasjas algab alles kaheksa kuu pärast ning lõpliku kohtuotsuseni kulub veel ilmselt aastaid.
Raamatu sissejuhatus algab autori selgitusega: «See raamat näib ilukirjandusliku teosena, aga paraku ta seda ei ole. Sarnasus tegelike sündmuste, asukohtade ja inimestega on paratamatu.»
Politsei pidas 2016. aasta mais Tartu endise abilinnapea Kajar Lemberi Tartu raekojas kinni. Seejärel korraldas politsei läbiotsimise nii tema kodus, töökabinetis kui ka Vudila mängumaal ning pistis ta Tartu arestimajja. Nüüdseks on sellest möödas juba enam kui kolm aastat. Süüdistuse esitas prokuratuur alles tänavu märtsis.
Pärast kinnipidamist otsustas Lember mõneks ajaks avalikkuse eest tagasi tõmmata. Alles kaks aastat pärast kahtlustuse saamist andis Lember meediale esimese intervjuu, kus ta puudutas endaga seotud kriminaalasja sisu, kuigi toona ei olnud prokuratuur talle veel süüdistust esitanud.
Teos läheb kohe mürinaga käima ning selle esimesed mõnikümmend lehekülge meenutavad pigem põnevusromaani kui tegeliku elu kirjeldust. Lugu algab Lemberi ja tema ettevõtete lühitutvustusega ning jätkub värvika kirjeldusega päevast, mil politsei ta kinni pidas. Endine abilinnapea ise nimetab seda mahajooksmiseks.Kogu see kinnipidamise ja sellele järgnenud päevi kirjeldav osa, mis võttis enda alla 30 lehekülge, oli raamatus kõige köitvam. Ülejäänud ligi 150 lehekülge teksti jääb keerlema tema kaitsja, uurijate ja prokuratuuri vahelisse asjaajamise, dokumentide väljanõudmiste ja juriidilise segapudru kirjeldamisse.
Raamatut lugedes peab lugeja endale meelde tuletama, et tegemist pole ilukirjandusega. Juriidiline segapuder, mida Lember püüab teoses võimalikult lihtsalt ja inimlikult lahti seletada, ilmestab kogu protsessi, mis jääb nii võõrastele kui ka asjaosalistele segaseks.
Lember ei tee raamatus saladust, et ta peab kogu protsessi naeruväärseks, Eesti korrakaitseorganeid küündimatuks, ning rõhutab pidevalt, et ilmselt jõuab temaga seotud kaasus välja riigikohtusse.
Ta juhib raamatus pidevalt tähelepanu asjaolule, et altkäemaksusüüdistuse osa puudutab üht saatuslikku üheksa euro väärtuses juukselõikust, mida ta ei pidanud tasuma, sest juuksur oli tema poja endise pruudi ema. Uurimisel on altkäemaksu võtmise ehk tasuta juukselõikuse põhjustena aga välja toodud asjaolu, et Kajar Lember olevat linna rahaga lasknud ehitada trepi sama püstaku ette, kus asub nimetatud juuksurisalong.
Enim nörritab Lemberit asjaolu, et kinnipidamise järel antud pressikonverentsil põhjendasid prokuratuuri esindajad Lemberi kinnipidamist korruptsioonikahtlusega, millest süüdistuses jäi alles see juukselõikus, ja tõsi, ka toimingupiirangu rikkumine Roosi tänava lennukiangaaridesse puutuvates otsustes.
Mis puutub soodustuskelmuste episoodi, millega süüdistuse kohaselt on PRIAt petetud 1,5 miljoni euro ulatuses, siis imestab Lember raamatus pidevalt, kuidas üldse on võimalik säärast asutust petta, kui toetuste aruanded on PRIA enda töötajad heaks kiitnud. Siiski tunnistab Lember, et isegi kui ta on kunagi PRIAga asju ajades vigu teinud, peaksid PRIA töötajad olema sellest teadlikult, kuid keegi pole enne kriminaaluurimist tema tähelepanu ühelegi säärasele puudusele juhtinud.
Samas tuleb meelde tuletada, et raamat on kirjutatud kriminaalasja ühe asjaosalise kirjelduste põhjal. Et saada tervikpilti, peaks ka prokuratuur ja uurijad avaldama raamatu, kus kirjas nende seisukohad.
Arvestades, et ainuüksi Lemberi ja samas süüasjas kohtu all olevate isikute süüdistuse toimikud haaravad enda alla 20 000 lehekülge, siis ilmselt prokuratuuri ja uurijatepoolne nägemus asjast oleks palju mahukam kui Lemberi ligi paarisajaleheküljeline «Jälitatav». Kui toimikute põhjal avaldada kommenteeritud väljaanne, annaks see ilmselt julgelt silmad ette Honoré de Balzaci kogutud teoste 15 köitele, kuid kas see just Prantsuse klassikuga võrreldavalt paeluv lugemine oleks.
Selge on aga see, et isegi kui politsei või prokuratuur sarnase sisuga raamatu avaldaks (väga ebatõenäoline ju), ei saaks tavainimene ikkagi suurt targemaks, sest õigust mõistab ju kohus.
Huvitav on siinkohal meenutada viimaseid Tartu kandi omavalitsusjuhtidega seotud toimingupiirangu rikkumise ja altkäemaksusüüdistusi ning järgnenud kohtuotsuseid. Aivar Soobiga, Haljand Kaasikuga ja Artjom Suvoroviga seotud kriminaalasjad on kohtus kokku vajunud ning Kajar Lemberi ja Valvo Semilarski süüdistused on alles hiljuti kohtusse jõudnud.
Tartu endine vallavanem Aivar Soop jäi 2017. aastal Tartu maakohtus süüdi toimingupiirangu rikkumises, kuid ringkonnakohus andis talle 2018. aastal samas süüasjas õiguse ning kõik menetlus- ja õigusabikulud jäid riigi kanda.
2018. aasta sügisel jäi Tartu maakohtus õigeks Ülenurme, hiljem Kambja abivallavanem Haljand Kaasik, keda prokuratuur süüdistas samuti toimingupiirangu rikkumises. Kaasik suri kaks päeva pärast kohtuotsusest teada saamist terviserikke tagajärjel. Tema lähedased leidsid, et kindlasti oli selles kurnava kohtusaaga osa suur.
Ka Lember mainis nii raamatus kui ka meedias antud usutlustes, et võitleb vajaduse korral kuni riigikohtuni välja, kui tervis vastu peab ja teda surnuks ei menetleta.
Kevadel mõistis Tartu maakohus õigeks toimingupiirangu rikkumises ja altkäemaksu võtmises süüdistatud Tartu eksabilinnapea Artjom Suvorovi. Prokurör kaebas edasi ringkonnakohtusse, kes langetab otsuse novembri alguseks. Peaks maakohtu otsus jõustuma, jääb riigi kanda üle 55 000 euro õigusabikulusid.
Kui mõelda, et Suvorovi kinnipidamisest kohtuotsuseni kulus pea poolteist aastat ning kohtualuseid oli kolm, siis Lemberi juhtumi õigusabikulud võivad kasvada kümneid kordi suuremaks.
Oht on, et isegi 1,5 miljonit eurot väidetavat kahju võib protsessi lõpus õigusabikulude kõrval tunduda peenraha. Iseasi, kas kulud tuleb tasuda süüdistatavatel või riigil.
Lugu ilmus Tartu Postimehes 24.09.2019
