JÄLITATAV LÄBI VOOREMAA SILMADE

Kuna minu elus on hulk aastaid möödunud Jõgevamaal toimetades, tegi ka ajaleht Vooremaa minuga intervjuu toimuvast:-)


Kajar Lember: raamatus on kirjeldatud reaalselt toimunut

JAAN LUKAS

Vooremaa, 21.09.2019

Eile jõudis müügilettidele Kajar Lemberi raamat „Jälitatav”. Raamatu kirjutamiseni jõuab igaüks erineva põhjuse ja hingeseisundiga. Ettevõtjale, endisele omavalitustegelasele ja poliitikule Kajar Lemberile andis tõuke kirjutada raamat tema kahtlustamine majanduskuritegudes ja seoses sellega algatatud menetlus.

Uurijad uurivad, prokurörid süüdistavad, kohtunikud mõistavad kohut ja kohtuotsus kuulub täitmisele ja austamisele. Eesti lugemisvara on Kajar Lember aga küllap rikastanud huvitava ja õpetliku raamatuga, mida advokaat soovitas koguni n-ö õpikuks juuraüliõpilastele. Et Lember rajas Tabivere valda tuntud ja tunnustatud ettevõtte Vudila, millest raamatus ka juttu, juhtis Tabivere vallavolikogu ning on töötanud ka Jõgevamaa Ettevõtlus ja Arenduskeskuses, peaks tema dokumentaalkirjanduslik looming pakkuma huvi jõgevamaalastelegi.

See raamat näib ilukirjandusliku teosena, aga paraku seda ta ei ole. Kuivõrd võiks raamatut nimetada dokumentaalseks kriminaaljutustuseks?

Nii kurb kui see ka ei ole, siis selles raamatus on kirjeldatud reaalselt toimunut ja selles mõttes on ta siiski nagu dokumentalistika. Mõnede asjade selgitamiseks olen sinna lisanud ka reaalseid väljavõtteid dokumentidest, sest muidu tundub see liiga uskumatu. Loomulikult olen selle kirjutanud enda nägemuse ja emotsiooniga, nii nagu mina neid asju läbi elasin ja elan.

Kaua raamatu valmimine aega võttis?

Olen seda kirjutanud peaaegu aasta. Eks põhitekst kindlasti valmis kiiremini, kuid ikka tuleb mõtteid juurde ja ega ma nüüd ekstra raamatukirjutamisega ju tegele. Tegin seda ikka siis, kui teema või mõte tuli, millest kirjutada ja mis tundus oluline, siis panin selle kirja ja pärast koondasin ning korrastasin. Algusest peale oli selge, et raamatu valmimisaeg saab olema pärast eelistungit, sest sellega lõppes siiski mingi etapp selles kadalipus.

Raamatu esimene peatükk, milles juttu Teie kinnipidamisest, veidi vähem kui 48 tunni pikkusest viibimisest arestikambris ja menetlustoimingutest, on kirja pandud põnevalt ja detailselt. Kas pidasite või peate oma kriminaalasjaga seonduvalt päevikut?

Ma ei pidanud päevikut ja see oli ka üks ajend mingil hetkel raamatuga alustada, sest tundsin, et asjad lähevad meelest. Samas olen ka vahepeal arvamust avaldanud ja mõningaid värvikamaid asju vahetult kirja pannud. Sest kui üks uurija sulle ikka esimestel kohtumistel teatab: „Kajar, sa saad ju aru, et selle Vudila võtame sul nagunii käest ära!“, siis seda ei saa mitte kirja panemata jätta, sest see on ikka uskumatu, millise suhtumisega sulle peale lennatakse. Minu jaoks on selline ülbe käitumine selgelt käivitav faktor, et enda eest veelgi jõulisemalt seista.

Tuletame lugejatele meelde, kes Teie kahtlustest vähe teavad, milles see seisnes.

„24. mail 2016 teatas prokuratuur, et mind on kinni peetud kahtlustatavana korduvas altkäemaksu võtmises ja seda pikema aja jooksul. Järgmisel päeval pressikonverentsil teatati, et lisaks sellele on minu süü ka osalemine suurejoonelises soodustuskelmuses, mille kaudu on välja petetud PRIA raha. Aga avalikkus sai ikkagi aru, et kinni peeti suurkorruptant ja altkäemaksuvõtja.

Tänaseks olen siis kohtu alla antud kahes korruptsiooniepisoodis, millest üks puudutab väidetavat toimingupiirangu rikkumist, kus ma olevat teinud Tartu abilinnapeana töötades otsuse, mis oli kuidagi minu enda huvides. Ja kogu suurest altkäemaksuafäärist tuleb siis kohtus arutusele seik, kus ma väidetavalt sain ühe lubaduse eest vastuteenena ühe tasuta juukselõikuse ja sain seeläbi tulu vähemalt 9 eurot. Lisaks siis PRIA toetuste teema, kus 19-st episoodist enne kohtuistungeid loobus prokurör minu puhul juba kümnest ja usun, et see arv väheneb veelgi, sest absurdi ja aegunud asjade peale ei peaks kohus küll oma aega kulutama. Kirjutan kõikidest nendest episoodidest raamatus päris põhjalikult.

Uurijaid ja prokuröre Te raamatus nimepidi ei nimeta. On see menetluse käigus keelatud?

See ei ole otseselt keelatud, aga suures pildis kirjutan siiski meie õigussüsteemi toimimisest või õigemini selle mittetoimimisest ja seejuures vist ei ole väga oluline, kas konkreetsed isikud selle juures on Jaan või Aadu. Kel asja vastu rohkem huvi, siis need nimed leiab ka meediast ja saab aru, kes on kes.

Kas uurijad raamatu valmimisega seonduvalt ka küsimusi esitasid? Mida on arvanud kirjutamisest advokaat?

Advokaat esimese hooga seda kindlasti kõige paremaks mõtteks ei pidanud, sest üldse minu väga avatud suhtlemine võib mulle lõppastmes isegi kahju teha, kuid ma ei näe teist varianti, kuidas peaks inimene end üldse kaitsma, kui mitte kogu seda lugu avalikustades? Kui sind ikka esimesel pressikonverentsil sisuliselt valatakse valeväiteid esitades pasaga üle, siis kuidas ma peaks teisiti käituma kui sellest rääkides?

Olete oma raamatusse põiminud ka kaks kirjandusteost: Kafka „Protsessi” ja Tammsaare romaani „Tõde ja õigus”. Mida nendest raamatutest õppida?

No sealt on palju õppida ja mõlema ilmingud on ka minu protsessis olemas. Nagu ütles minu advokaat raamatu esitlusel, siis võiks ka minu raamatust kujuneda õppematerjal juuratudengitele. Kindlasti aga peaks seda lugema kõik avaliku sektori töötajad, et teada neid valitsevatest ohtudest. Ja usun, et ka jõustruktuuride inimestel ei teeks pisike eneseanalüüs paha, et järgmine kord olla analoogsel juhul pisut põhjalikum ja viisakam.

Suur osa raamatu tegevusest toimub turismiettevõttes Vudila. Mis on sellega seonduvatest kahtlustest tänaseks saanud?

Alguses viitasin, et üle poole PRIA-ga seotud kahtlustustes on ära lõpetatud ja Vudilaga seoses on neid üleval veel kuus. Elame-näeme, mitu sealt veel päriselt kohtu aruteludesse jõuab, kuid siinkohal kinnitan veelkord, et kõikide Vudila objektide puhul on omaosalus tasutud ja rohkemgi veel ning kahtlustus, et seda pole tehtud, on sisult jabur ja lahmiv. Nende hoonete ja atraktsioonide ehitusmaksumused ületavad oluliselt toetusprojektide mahte ning see on väga lihtsalt ekspertiiside ja ehitusliku matemaatikaga tõendatav. Lihtsalt prokurör ja uurija ei pidanud vajalikuks meie poolt esitatud tõendeid kaasata. Loodan, et kohtus usutakse loogikat, elementaarset matemaatikat ja eksperte, mitte ühe uurija paberites tuhnimisest tekkinud hinnangut ja paranoiadest tulvil loogikat. Ja alati siiras soovitus – tulge Vudilasse. Vaadake oma silmaga, kuidas on ühest totaalselt lagunenud laudakompleksist üles ehitatud selle piirkonna vahvaim turismiobjekt ja kui selle asja rajamine on lõppkokkuvõttes käsitletav kuriteona, siis on sellel pildil midagi ikka väga valesti.

Põhimõtteliselt peaks ametnikud igas asutuses vaatama lõpptulemust: kas raha on kasutatud õigesti ja kas investeeringu eesmärgid on täidetud. Ehk kui toetuse kasutamise tulemusel ettevõtted töötavad, pakuvad tööd ja maksavad makse, siis tuleks seda ka nii arvestada. Mitte nii, et aastaid hiljem selgub, et ettevõtja on taotlusdokumentides (tagantjärele vahet isegi pole kas teadlikult või kogemata) teinud vea ja nüüd on ta kriminaal, sest hindajad ei vastuta justkui millegi eest. Meie väike riik ei peaks nii küüniliselt kandiline olema. Kui kohe avastatakse viga, siis raha välja ei maksta ja kogu lugu. Aga aastaid hiljem hakata kuidagi uute reeglite ja loogikatega tõlgendama kunagi heakskiidetud tegevusi … see on tegelikult lausa kurb. Neid tühja tallamise näiteid on Eestis ikka väga palju. Kui tahetakse mängureegleid muuta, siis saab neid ikka kehtestada homseks, aga mitte üleeilseks.”

Kirjutate „Minu puhul võttis prokuratuur jälitusload põhjendusega, et on vaja jälgida soodustuskelmusi toime pannud isikut: tegelikkuses jälitati mind kui poliitikut.” Kellele poliitikas jalgu jäite, ehk oli sihtmärgiks Sotsiaaldemokraatlik erakond tervikuna?

Mul on seda väga raske hinnata ja ma ei tahagi seda teha. Eks legende liigub palju, kuid mina viitan sellele, et põhiline jälitustegevus toimus siiski minu kui poliitiku suhtes ja kuna PRIA asjad olid ju oluliselt varem, siis tegelikkuses ei olnud nende tarbeks küll kuidagi jälitustegevust vaja. Kahjuks on jälitustegevus suuresti toimunud igaks-juhuks-põhimõttel ja see ei ole kindlasti seaduslik. Kas jälitati mind kui Tartu abilinnapead või SDE aseesimeest – seal polegi tähtsust, mõlemat pidi on see õudne. Jälitustegevust tehakse ikka inimese suhtes sisuliselt viimase võimalusena, kuid minu puhul on ju kogu selle tegevuse tulemus ümmargune 0. Vabandust, siiski 9 eurone süüdistus. Ehk sisuliselt on raisatud meeletu hulk maksumaksja raha lootuses, et äkki Lember paneb ikka mingi kuriteo toime. Aga no ei pannud. Aga veelkord – selle kõige selgitamiseks ju raamat ongi.

Milliseid kohti tasuks Teie raamatust eriti lugeda PRIA töötajatel?

PRIA roll on muidugi päris suur ja minu sõnum neile on see, et nad peaks olema ettevõtluse tugiorganisatsioon, kelle tegevuse tulemusel ettevõtus areneb. Aga nad võtavad endale karistusorganisatsiooni rolli ja see ei lähe kohe mitte. PRIA taotluste puhul saadad kõigepealt ju taotluse – nad kiidavad selle heaks. Siis teed investeeringu, kontrollid tulevad kohale ja panevad allkirja, et kõik on tehtud ja siis alles saad esitada taotluse raha väljamaksmiseks. Ja siis aastaid hiljem teatavad nad süüdimatult, et ma olen hoidnud PRIA-t teadmatuses või esitanud valeandmeid ja maksa kogu raha tagasi! See on ju jabur – nemad kontrollivad kõike ning seda ette ja taha, samas ei vastuta mitte millegi eest ja lõpuks on ettevõtja ainus, kes on süüdi! See ei saa nii olla. Huvitav kas PRIA esindaja oli ka Vudila avamisel torti süües teadmatuses või kohapeal käinud kontroll ei suutnud tuvastada, kas maja oli ehitatud kivist või puust? Absurditeater … Ehk – kus viga näed laita, seal tule ja aita, aga mitte ära torma kirves käes tehtut lõhkuma.

Uurijatest ja prokuröridest jääb Teie raamatu põhjal mulje, et nad teevad oma tööd küll püüdlikult ja põhjalikult, kuid avaramast vaatenurgast jääb vajaka.

Oma kaasuse puhul ei saa ma üle ega ümber sellest, et minusugusesse suhtutakse esimesest kokkupuutest alates tohutu arrogantsi ja üleolekuga, et nagunii me mõistame su süüdi. Ja kui ma ütlen, et äkki seda teeb siiski kohus, mitte uurija, siis antakse mõista, et targuta-targuta, me oleme sinusuguseid ennegi näinud. Ning kui ükskord on näha, et tegelikult on keegi pehmelt öeldes üle pingutanud, siis tagasiteed enam ei ole. Tekib mundriau kaitsmise vajadus ning kedagi ei huvita enam tegelikkus, vaid ainult oma algse hüpoteesi tõestamine, sest nemad ju ei saa eksida! See oli minu jaoks üllatav, kui jõhkralt seda tegelikkuses tänapäeval ikka veel tehakse.

Või on riigi õigussüsteemi töötajate palgad ja motiiv selline, et seal ongi arukamaid inimesi puudu?

Kindlasti ei ole ma kusagil üldistanud ja öelnud, et kõik on justkui rumalad. Aga kõik me oleme ekslikud ja oma vigu tuleb ka tunnistada. Raske kommenteerida, kuna mina ju puutusin kokku vähestega, kuid kindlasti ei tohiks sind ette süüdi mõista ei uurimise tasandil ega korraldada avalikke pressikonverentse, kus avalikkusele sisuliselt valetatakse. Lootus oli vist, et paneme selle juraka paariks päevaks istuma, laseme meedias täis ning küll ta siis kiirelt kokkuleppe teeb. Saab tema edasi elada ning meie tärnikese kirja. Ja selline loogika ja ette mustvalgelt süüdistav suhtumine ei ole minu jaoks mõistetav. Ning usun, et see raamat on õppetunniks ka neile, et järgmine kord enam nii ei tehta.

Mida arvavad raamatust Teie abikaasa ja lapsed. On nad seda juba lugenud?

Mu abikaasa on ennast sellest kaasusest sisuliselt välja lülitanud ja ei loe ühtegi asjassepuutuvat artiklit ega kommentaari. Eks ikka vestleme vahel sel teemal, aga arvan, et tema suhtumine on õige. See aastatepikkune protsess on isegi hullem, kui teinekord reaalne karistus. Ja lastega püüan ka sellest rääkida niipalju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Teismelistele on see aeg olnud väga keeruline ning ka sellistele asjadele peaks mõtlema enne kui minnakse pressikonverentsile kaheldavat informatsiooni jagama, et õigustada oma tegevust. Aga sellest saavad ka nemad aru, et nende isa ei ole altkäemaksu võtnud … ja tuleb tunnistada, et ma ei ole lähedalt näinud ühtegi terve mõistusega inimest, kes usuks, et ma tegin selle nimel mingi otsuse, et saada tasuta juukselõikust. Aga kui prokurör näeb siin hoopis varianti, „Kui odavalt on mõni mees valmis ennast müüma!“, siis meil ongi pisut erinev maailmavaade ja arusaam.

Kui peaksite veel mõne raamatu kirjutama, siis mis teemal võiks see olla?

Kuna maailm ei ole nii mustvalge kui vahel paistab, siis ei saa välistada, et neid tuleb veel. Eesmärk ei ole mul kindlasti kirjanikuks hakata, aga kui probleem vajab välja ütlemist, siis on see üks väljund. Ehk kui see raamat hästi vastu võetakse, eks siis vaatan, kas hakkan „Kohtualust“ kirjutama.