IGOR GRÄZIN: KUI MARTI KUUSIKUT EI SUUDETA PEREVÄGIVALLAS SÜÜDI MÕISTA, TULEB KELLELGI VÕTTA VASTUTUS

Igor Gräzin kirjutab temale omases stiilis väga lahtiste kaartidega meie prokuratuurist ja selle ümber toimuvast ning vastutusest või õigemini selle puudumisest. Ja kahjuks saan vaid kinnitada, et selles loos on palju äratuntavat. Karm ja kurb on see tegelikult.


Kui Marti Kuusikut ei suudeta perevägivallas süüdi mõista, tuleb kellelgi võtta vastutus

IGOR GRÄZIN

Õhtuleht, 29.10.2019

Laiemalt võttes on prokuratuuri näol tegemist riigi ühe tähtsaima funktsiooni – süüdistuse teostajaga. See asutus määrab suures osas riigi näo, selle demokratismi ja kodanikumeelsuse. Meil on harjutud rääkima, et oleme arenenud demokraatlik õigusriik, aga olgem ometi ausad: mingist hetkest saati me seda enam ei ole.

Prokuratuur on asutus, kes tegutseb omapäi ja isemeelselt, sealhulgas reaalseid inimõigusi aina eirates. Prokuratuur on teinud endale iseseisva ja kontrollimatu karistusviisi – lõpmatult veniva ja meedias ühepoolselt kajastatava kohtueelse uurimise, mille üle puudub aga järelevalve. Teoreetiliselt kontrolliks kohtueelset uurimist justkui kohus, aga ta teeb seda pärast seda, kui oletatavat süüdlast on aastate viisi kiusatud ja psühholoogiliselt piinatud ja, pealegi, kohus tegeleb kuriteo, mitte aga sellega, kuidas prokuratuur on asja menetlenud. Kui pikalt menetlenud, kuidas tõendeid fabritseerinud, intervjuusid jaganud jne.

Tähelepanuväärne on see, et hukka aetud aastate eest, mil süüdistatav oli asja-eest-teist taha kannatanud ja näinud kogu oma elu kraavi minevat, pole prokuratuur kunagi isegi vabandanud. „No mis su tere kua maksab,“ ütles Oru Pearu ja nii võiks öelda ka prokuratuuri vabandamise kohta, aga asi on mujal: vabandus viitaks vähemalt sellele, et asutusel ja peaprokuröril on vähemalt kahju, et asi niimoodi vussi läks ja et nad vähemalt proovivad edaspidi mõistlikumalt ja inimlikumalt tööle hakata. NB! Õigus ei ole mitte ainult see, mis raamatutes kirjas on, vaid meie kõigi ühine moraal ja õiglustunne.

Kui meie seadus rõhutab, et prokuratuur on sõltumatu asutus, siis on see mõeldud selleks, et meid reakodanikke, rahustada – prokuratuuri ei saa mitte kuidagi mõjutada ja ta on vaba tegema oma tööd kartmata mingit survet. Tegelikult tähendab see aga see prokuratuuri suva ja omavoli. Kriminaalasjade veeretamine – Savisaare puhul 6 aastat on rekord, aga rekord on ka Kaur Kenderi kaks aastat kirjandusliku teksti eest selges teadmises, et seda asja ei saa Eestis üleüldse kohtuse saata – algab nähtavalt siis, kui suure kisaga alustatud asi hakkab kraavi minema, st süüdistus ei pea vett. Põhimõttel, et kui inimest kohtu alla anda ei saa, siis kuidagi ikka saab. Inimestel läheb meelest ära, on lootus, et ehk kunagi ilmub välja veel miski asjaolu jne.

Kurikuulsas kilekoti-asjas selgus, et kuritegu ja süüdlasi asjas ei ole. Nüüd tegi prokuratuur nipi, mis on samane poisikesest tattnina ninni-nännutamisega nurgatagant: prokuratuur, kes nägi, et „asja“ ei ole, avaldas rangelt salajase kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mis nüüdseks sisaldas üksnes valeväiteid ja laimu, sooviga väiklaselt kätte maksta prokuratuurist pääsenud ohvrile. Sealt need jutud „laenamisest ämmalt“ ja „oma kapist“ tulidki, mis prokuratuur käibele lasi.

Kes vastutab?

Aga kas selles on süüdi üks õnnetu peaprokurör? Vot ja ongi. Kui miski asutus töötab kehvalt, on juht alati süüdi. Aga antud juhul on siin lisanduv asjaolu: peaprokurör on ainuisikuline juht, kelle nimel toimub kogu kohtueelne uurimine ja süüdistus. Seda kinnitas ka pr Perling, kes ütles, et Magnitski asja ei uuritud sellepärast, et ta oli sel ajal puhkusel, st kui pr Perlingut ei ole, siis ka uurimist mitte, see aga ongi ainuisikulisus. (Perling ütles intervjuus Postimehele: “See ajaperiood, mis puudutas rahandusministeeriumi järelpärimist 2007-2014, seal tasub küsida ka teistelt prokuröridelt, sest mis seal salata, mina olin sellest ajast üldse kolm ja pool aastat kodus. – toim)

Seega vastutab peaprokurör mitte ainult Savisaare 6 aasta, Semilarski, vallajuhtide Soobi ja Lemberi, käimasoleva nn Tallinna Sadama jpt õigluse järele kisendavate asjade eest. Peaprokuröri hoiakut iseloomustab AS Eesti Raudtee juhatuse liikme Fedorenko juhtum, kus inimene vabastati töölt üksnes sellepärast, et teda hakati kuriteos kahtlustama. See oli häirekella löömise koht: mida te teete!, inimene pole ju süüdi (mõistetud)! Aga prokuratuur nohises vaikselt omaette. Nagu ka Magnitski mõrvaloo puhul, mida teab kogu maailm, peale EV prokuratuuri, mille oluline toimepaneku-koht asus vähem kui kilomeetri kaugusel rahapesu kohast (Danske Bank). Kusjuures selle loo üks tähtsamaid eksperte, kellelt nõu küsida, oli vaid 500 meetri kaugusel Toompeal: rahvasaadik Eerik-Niiles Kross. See on nii tüüpiline – Kross lõi häirekella aastaid ja prokuratuur kihistas samal ajal Kenderi novelli.

Prokuratuuri usaldusväärsus on ühiskonna silmis kõikuma löönud. Kõik ühiskonda ühel või teisel moel raputavad menetlused on lõppenud või lõppemas fiaskoga. Üks ämber ajab teist taga ehk prokuratuuri kui terviku tegevus on masendav. Savisaare protsessis puuduvad tõendid, et kohtualuseid süüdi mõista ja prokuratuur teeb kompromisse (Teder ja Reiljan) mis on õiguslikult kaheldavad, sadama protsess on õiguslikus tupikus (mõistlik menetlusaeg on otsa saanud), Tartus toimuvat käsitleb ajakirjandus, kui iganädalast följetoni (kõige naeruväärsem on lugu konjakipudeliga) ning eriasjade prokuröri Margus Grossi tegevus on omastkohast klounaad. Mis juhtub siis, kui Tartu Ülikooli endine raamatukogu juht Martin Hallik õigeks mõistetakse? Kriminaalmenetlus endiste Rakvere Lihakombinaadi (HKScan) juhtide üle oli algusest peale läbinähtav ja ebaseaduslik. Kui Marti Kuusikut ei suudeta perevägivallas süüdi mõista, tuleb kellelgi võtta vastutus. Kui vandeadvokaat Viktor Särgava väidetes prokuratuuri tegevuse kohta on ivakegi tõde (aga karta on, et tema väited vastavad tervenisti tõele), on prokuratuur tegelenud seadusevastase tegevusega, mida tuleks eraldi uurima asuda. Henry Kallase väidetava 3,5 miljoni euro suuruse rahapesu süüdistuse lõpetas kohus mõistliku menetlusaja möödumisega. PERH-i endise juhatuse esimehe Tõnis Alliku altkäemaksu protsess lõppes prokuratuurile krahhiga. Seda prokuratuuri jama võib lehekülgede kaupa üles lugeda. Aga kes vastutab?

Isiksuse tapmine

Siin on kolm tagajärge: raiskuläinuid aastad ja närvid, prokuratuuri enesekindluse kasv (teeme, mida tahame!) ja muide, ka raha. Sel ajal, kui õiendati Kaur Kenderi kallal, kelle üle, muide ei saanudki kohut mõista, jäid mõnedki tegelikud pätid uurimata.

Prokuratuur selgitab oma tegevust nii nagu Vene kultusfilmis „Seitseteist kevadist hetke“ kus Müller veenab Stirlitzit, et Gestaapo ei arreteeri kedagi ilmaasjata. Ja on ka vastupidist, nagu ütleb KGB volinik Beljajev Sergei Dovlatovi „Riiklikus kaitsealas“: „Toimik pole sulle rantidega püksid. Hops, ja oledki kommunismiehitustel!“ Ka sedapidi oleks vale, aga palju vähem, sest siin on järelvalvajaks ikkagi võõras asutus – kohus.

Õiguskaitseasutusest – prokuratuurist, kes peaks kaitsma meie põhiõigusi ja vabadusi – on saanud repressiivorgan, kes neid õigusi järjekindlalt ja süstemaatiliselt rikub.
Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustikust ja tuginedes riiklikkuse põhimõttele, alustatakse kriminaalmenetlust ja esitatakse süüdistus Eesti Vabariigi nimel . See põhimõte ei ole menetlusnormidesse sattunud mitte naljapärast vaid eelkõige asjaolust, et kriminaalmenetluses seisab sinu vastu riik. See sama riik, kellele oled sa truudust ja lojaalsust vandunud ning kelle kutse peale lähed sa sõtta kellega iganes. Süüdistuse saamine kätkeb süüdistatavale eelkõige moraalse vastutuse küsimust, küsimust lojaalsusest, küsimust eestlaseks olemisest. Ja kui see riik, läbi oma prokurörist esindaja on sind aastate viisi alusetult solgutanud, mis patriotism siis sinus veel alles saab olla? Meil ju puudub igasugune kompensatsioonimehhanism isikutele, keda prokuratuur on alusetult süüdistanud.

Prokuratuur on hakanud ühiskonna arvamust mõjutama põhimõtte järgi “kus suitsu, seal tuld” (eesti talurahva taskus) ja „puid raiutakse, laastud lendavad“ (Stalin). Aga õiguses ei kehti see talupoegade vanasõna. Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem aktsepteerib õiguse põhimõtet in dubio pro reo – kahtluse korral süüdistatava kasuks. Ehk kui kahtled, siis ära algata, kui oled algatanud menetluse ja ikka kahtled, siis süüdistust ära esita.

Süüdistaja amet on midagi enamat kui lugupeetud professioonid nagu näiteks kingsepp, müüja või lendur. See elukutse kätkeb endas märksa kõrgemaid eetika ja moraalistandardeid. Ja õigus on enam kui see, mis raamatutes, see on ka raamatute lugeja õigluse tunne. Igal juhul, tuleb vaadata seda, kas süüstavad tõendid on olemas või ei ole neid teps mitte. Prokuratuuri poolt kohtus esitatavad oletused, hüpoteesid, fiktsioonid ja müsteeriumid ei kuulu õiguse valdkonda. Prokurörid ei saa tegeleda nõidumisega ning kohtunikud ei saa olla selgeltnägijad. Süüdistajad esitavad kohtusse kümnete kilode viisi toimikuid, mis aga ei sisalda endas tõendeid (näiteks Savisaare asjas), milledest enamus on (ebaseaduslikult?) telefonikõnede lahtikirjutused (maadevahetuse loos 30 tuhat lehekülge 40 tuhandest, mida isegi prokuratuur kohtus ka ise ei kasutanud), mis pärast esitatakse Eesti Ekspressile. Ameerikas nimetatakse seda character assasination, st isiksuse tapmiseks, kus kriminaalasja esitamse asemel määritakse oletatava kurjategija isikut ja maalitakse pilt „üdini pahelisest kohtualusest“. Maadevahetuse kaasuses tõendeid ei olnud, aga siis päästis prokuratuuri kohtu siseveendumus. Mis moodi see kohtu siseveendumus ilma tõenditeta tekkida saab, on juba ise küsimus ja vajab teist artiklit.

Kui praeguse massiivse jälitustegevuse käigus (oluline põhiõiguste ja vabaduste riive) ei suudeta kohtumenetluskõlbulikke tõendeid koguda, on midagi väga valesti. Jah, teatud liiki kuritegevusega võitlemiseks (korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus) saabki ainult jälitustegevusega tõendeid koguda, aga miks siis sellega hakkama ei saada? Või prokuratuur blufib menetlustes teadlikult mingitel põhjustel ?

Kes on kallutatud jõud?

Prokuratuuri allakäik algas ajast, kui võimu juurde lasti Res Publica erakond ja peaprokuröriks sai Norman Aas. Lihtsustatud kujul oli respublikaanide poliittehnoloogia sarnane mistahes diktatuuri teostava erakonnaga. Kõik poliitilised vastased ja oponendid tuli poliitikast eemaldada. Kõigi kohta, kes ei toetanud poliitiliselt või rahaliselt respublikaane, otsiti põhjust kriminaalasjade algatamiseks ning kohtus süüdimõistmiseks. Algatati ilmatuma hulk kriminaalasju „ebasoovitava elemendi“ vastu, prokurörid pakkusid kohe kokkuleppemenetlust, enda süüditunnistamist ja väikest rahalist karistust. Eesmärk oli arusaadav, läbi karistatuse lülitati ühiskondlikust ja poliitilisest elust välja need, kes respublikaane ei toeta. See ei ole minu, vaid professor Taagepera väide, kes üsna peatselt asjast aru saades erakonnast välja astus.

Nüüd on tekkinudki piltlikult öeldes olukord, kus „pool elanikkonnast“ on kriminaalkorras karistatud ning Eesti seisab karistatud isikute poolest (suhtena elanikkonna üldarvu) maailma tipus. Näiliselt võideldi aktiivselt kuritegevusega, sisuliselt on tegemist kuritegeliku skeemiga. Võitlus korruptsiooniga jättis karistamatuks hiilgekorruptsiooni Danske pangas. See, mida me praegu tegema peame, on õigussüsteemi derespublikaniseerimine, st respublikaanliku jurisprudentsi likvideerimine nii nagu ta likvideerus igal pool mujal.

Eeltoodu on ka põhjuseks, miks praegune justiitsminister Raivo Aeg nii kramplikult Lavly Perlingu kandidatuurist kinni hoiab ja kui Villu Reiljan omal ajal ütles, et tema protsessi taga on „kallutatud jõud“, siis ma arvasin rumalast peast, et ta mõtleb mingeid erakondi. Nüüd, aastaid hiljem, on teada, et selliseks jõuks oli lisaks ühele kadunud erakonnale ka tema käepikendusena prokuratuur, mille haarded ja kombitsad on veel natukene alles, aga väga ohtlikul moel. Prokuratuur peab võitlema oma ülemuse eest viimse veretilgani, sest olukorras, kus Eesti on minemas tagasi demokraatia ja õigusriigi juurde, miskit muud abilist tsiviilühiskonnas peale Raivo Aegi tal enam ei ole. Kuidas asjad ka ei läheks, aga õigusriik tuleb Eestisse ükskord tagasi. Olles, paraku, prokuratuuri ohvritena, nõudnud oma raske hinna.