Selleks, et ei jääks kõlama mõned meedias kõlanud pisut mitmeti tōlgendatavad väited, kirjutasin ühe arvamuse, millele ise panin nimeks “Peegli puudus”.
Kajar Lember prokuratuuri töömeetoditest: keegi tuleb ikka aeg-ajalt risti lüüa
Eesti Päevaleht, 31.10.2019
Loen ja imestan. Loen veelkord ja ikka imestan. Avalikult mõnedes teemades kaasa rääkimisest olen püüdnud viimastel aastatel loobuda, kuid vahel miski ikka väga kihvatab, siis ei saa end mitte tagasi hoida.
Mõni aeg tagasi kirjutas üks hää inimene, kes mind kunagi näinud ei ole, et Lember lausa naudib protsessi ja tähelepanu, kui oma kaasusest räägib. Pidin juba siis vastulause kirjutama, kuid ei pidanud seda selle vääriliseks. Olgu aga siinkohal ka see ära õiendatud: oleksin koheselt valmis toolid vahetama, sest kriminaalmenetluses kahtlustatavana või süüdistatavana olemist ei ole võimalik nautida. Kohe mitte mingit moodi. See on päris karm katsumus, aga selle kohta olen kirjutanud terve raamatu ja ei hakka seda kordama.
Tahtmine kaasa rääkida tuli ka siis, kui juhtiv riigiprokurör andis septembris Postimehes kommentaari küsimusele, mis puudutas nn Tartu abilinnapeade süüasja: “Näen nende kaasuste valguses, et tegelikult kaasavad kahtlustatavad meediat üha rohkem menetlustesse. Kohut ja prokuröri ei mõjutata enam vaid kohtusaalis, vaid seda laiendatakse avalikku ruumi ja võimendatakse väikeseid detaile, mis suures pildis pole väga olulised. Nii naeruvääristatakse prokuratuuri tegevust “.
Ikka ei kirjutanud. Andsin endale aru, et avalikustamine töötab kohtuprotsessi kontekstis minu vastu. Lõplikult hakkasid aga käed klaviatuuril toksima peale 29. oktoobril ilmunud lugu Eesti Päevalehes, kus kommentaarina minu kaasusele nentis Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör, et kummalisel kombel on selle süüdistuse puhul kogu tähelepanu liikunud vaid juuksuriarve episoodile.
Ise liikuski?
Huvitav küll, mismoodi see tähelepanu siis sinna “liikunud” on? Minu kinnipidamisel saatis prokuratuur välja pressiteate, kus teatas, et mind on “alust kahtlustada korduvas altkäemaksu võtmises ja kogutud tõendid viitavad sellele, et altkäemaksu võtmine toimus korduvalt pikema aja jooksul”. Ehk mitte ühte sõna toimingupiirangu rikkumisest ega soodustuskelmusest. Need sõnad lisandusid hilisemal pressikonverentsil, kus kinnitati korduvat altkäemaksu võtmist kinnitatavate tõendite olemasolu (hiljem on selgunud, et need siiski puudusid). Pressikonverents oli aga niivõrd halvasti ette valmistatud, et süüdistajad ei osanud muuhulgas isegi nimetada, kus asuvad objektid, mille puhul mind soodustuskelmuse toimepanemises kahtlustati. Või õigemini edastati ka selle kohta avalikkusele selgelt valeinformatsiooni. Teadlikult või süvenematusest? Ei tea …
Mina ja hiljem veel kaks kolleegi joosti rajalt maha sarnase mustriga. Enne, kui oled arestimajast välja saanud, teab kogu avalikkus, et kinni võeti altkäemaksuvõtja. Avalikus ruumis ei kõlanud ühegi kaasuse puhul sõnumit toimingupiirangurikkumise kahtlustusest või minu puhul soodustuskelmusest. Arvestades lisaks toimingupiirangu rikkumise paragrahvi reaalset sisu, siis sellist tõlgendamisruumi ei tohikski ühes kriminaalset õigust mõistvas asjas ollagi. Kui mõte on eelkõige ennetada, juhtida tähelepanu või ka karistada, et eksimus kohale jõuaks, siis saan sellest aru. Et aga tõlgendada suhteliselt vabalt, kas inimene on kriminaalkorras karistatav kurjategija või mitte, siis see piir ei saa nii õhuke ja kummist olla, kui tänane seadus seda tõlgendada laseb.
Prokuratuur ütleb ja nii ongi?
Ehk kes seda meediat siis ikkagi mõjutab? Prokuratuurile on justkui lubatud mind tembeldada ilma igasuguste tõenditeta avalikult kurjategijaks ja altkäemaksuvõtjaks ning avaliku elu tegelasele süütuse presumptsioon ei kehti kohe üldse. Enamus tõlgendab nagunii, et kus suitsu, seal tuld.
Aga ei ole nii! Pean endast rääkides olema tagasihoidlik, sest minu suhtes ei ole veel kõik altkäemaksuga seotud episoodid läbi ja mind on kohtu alla antud süüdistusega, kus väidetavalt sain juukselõikuse näol altkäemaksuna käsitletavat hüve üheksa euro väärtuses. Ja kui nüüd peaks prokuratuur väitma, et tegelen pisiasjale tähelepanu pööramisega suure asja sees, siis mina väidan vastupidist. Kui nemad võivad pressikonverentsidel inimese kohta kindlas kõneviisis teatada, et tegemist on altkäemaksuvõtjaga, siis on inimesel ka õigus oma suu lahti teha ja öelda, et ta ei ole seda teps mitte. Ja selle episoodiga seotud jälitustegevuse ning kohtusse minemisega ei naeruväärista mina kuidagi prokuratuuri. Selle töö tegid nad ikka ise ära.
Kui ühe abilinnapea puhul jätkus koguni selline muster, kus teda pressikonverentsil tembeldati altkäemaksuvõtjaks koos sõnumiga “tõendid on kaalukad” ja kahe aasta pärast teatati, et “kahtlustuse esitamiseks oli alust piisavalt, kuid süüdistuse jaoks tõendeid siiski polnud”, siis – mis asi see on? Ja kui selle peale inimene, kes on saanud e-kirja teatega, et asi lõpetati, ütleb selle ka avalikult välja, saab ta sugeda, et miks ta küll pidi meediasse minema ning kohut ja teab keda veel mõjutama!?
Kui see ei ole kokkuvõttes kahepalgeline jutt, siis mis see on? Mina ei ole kuidagi varjanud oma süüdistuse teisi osasid, kuid prokuratuur teab väga hästi, et alguses antud altkäemaksu kahtlustus on n-ö avalikkuse mõjutamiseks väga mõjus ja seda mustrit on siiani jätkatud. Loodan, et nende kaasuste õppetund on ka see, et enam nii ei tehta.
Hävitav ükskõiksus
Olen nii oma toimingupiirangu rikkumise kui soodustuskelmuse episoodidest kirjutanud avalikult oma kodulehel ja ajakirjandus võiks ka neid episoode lahata, sest mul ei ole mitte midagi varjata. Aga see on päris keeruline teema ja ei kõla atraktiivselt. See kõik on tegelikkuses kirjas ka avalikult müügis olevas raamatus “Jälitatav”, mida soovitan kõikidel ametnikel lugeda. Eriti aga jõustruktuurides otsuseid tegevatel inimestel – usun, et see avab ka teie silmi, mida sellised lahmivad kahtlustused endaga kaasa toovad ja kuidas perede kaupa inimesi hävitavad. Loodan siiralt, et selle raamatu lugemine avab paljude silmad ning järgmist „suurkorruptandi” püüdmise aktsiooni käivitades vaatab uurija vähem telekast kriminulle ja rohkem peeglisse, prokurör loeb talle esitatud materjalid mõttega läbi ning ka jälituslube ei väljastata Eesti riigis enam igaks-juhuks …
Kas siin on riigil mingi moraalne võit? Kahtlen. Pigem vastupidi ja vähemalt minu kaasuses juba täitsa ükskõik millise lõpplahendi puhul. Kui aga ühe asutuse mentaliteediks on „keegi tuleb aeg-ajalt risti lüüa”, siis on ikka midagi süsteemis väga valesti. Eriti haige on kõigi kolme Tartu abilinnapea kaasuse puhul see, et inimesed hävitati siiski selgete sõnumitega, et nad on altkäemaksuvõtjad. Kuid kuna see süüdistus on sisuliselt kõikide puhul kokku kukkunud või muutunud, siis püütakse ükskõik mis hinnaga aastaid hiljem oma igaks-juhuks tehtud jälitustegevust ja pikka menetlemist kuidagi põhjendada.
Kui keegi on astumas pisut viltu, siis ei peaks prokuratuur koos politseiga hakkama spetsiaalselt auku suuremaks kaevama ja siis veel ka söödaga meelitama. Pigem tuleks inimesega suhelda, et kuidas sellest juhtumist õppida ja inimene mõistaks, kus ta tegi vea (kui tegi) ning tõenäoliselt enam selliseid vigu ei tehtaks. Aga ei – me hakkame pealt kuulama, jälitama ja provotseerima, et saaks ikka pressikonverentsidel oma suurtest töövõitudest teatada ja loota, et kahtlustuse saanu on mutta tambitud ja tema väljaöeldu pole nagunii avalikkusele enam usutav. Ja üleüldse läheb paari aastaga nagunii kõigil meelest, millega see asi algas, ning kui välja kiretud kuritegude kohta tõendeid ei ole, siis midagi ikka leiame. Meie ei eksi, sest mis kinni ei jää, saab kinni löödud!
